1. Lugejale

2. Tinnitusest üldiselt

3. Reaktiivne tinnitus

4. Mis on hüperakuusia?

5. Kuidas meditatsioonist võib saada abi tinnituse puhul

6. Lenire teraapia

 

 

 

1. Lugejale

 

     Selles ajakirjas teeme põhiliselt juttu tinnitusest. Ma olen kirjutanud sellest juba palju, kuid aeg läheb edasi ja alati on võimalik leida midagi uut, mis võiks huvi pakkuda. Koostöös Soome Tinnitusefoorumi ga ja kahe USA kõrvahaiguste kodulehega on jäänud silma mõnigi huvitav seik, mis ei ole meie kirjanduses veel kajastamist leidnud.

     Kuigi seda teemat on käsitletud palju, ei ole seni keegi rääkinud vähegi edukamatest tulemustest tinnituse ravi alal. Küll aga on saanud kriitikat internetis ja ka mujal meedias avaldatud vastutustundetud libareklaamid, mis annavad inimestele valelikku lootust oma vaevustest ülesaamiseks. Ärge minge selliste reklaamide õnge! Tinnituse jaoks ei ole vähegi tõhusamat ravi. Selles ajakirjas räägime ka sellest, miks see on nii.

       Kõige sellega ei taha ma võtta inimestelt lootust. Me ise võime olla oma tuleviku ehitajad. Ainuke, mida selleks vaja on teha, on ennast käsile võtta.

      Ma näen, et meie gruppi lisandub uusi inimesi peaaegu iga päev. Loodan, et ma saan oma ajakirjades ja beošüürides natukenegi abi pakkuda. Ärge häbenege rääkida oma olukorrast ka foorumis. Mida rohkem me omavahel vestleme, seda rohkem me teadmisi kogume.

        Kaunist suve kõigile!

 

 

2. Tinnitusest üldiselt

 

    Kõrvakohin ehk tinnitus (lad. keeles tinnare – helisema) on küllaltki levinud vaevus, mis väljendub lakkamatus helitajumises ühes või mõlemas kõrvas või täiesti määratlematus kohas peas. Erinevate asutuste poolt koostatud statistikad tinnituse esinemise kohta annavad erinevaid tulemusi. Eriti sellepärast, et neid arvestusi on peetud väga vähestes riikides. Ka Eestis ei ole sellega veel keegi tegelenud. Siiski võib üsna umbkaudu pakkuda selle esinemissageduseks umbes 20% kogu inimkonnast. Seega ei ole see kaugeltki harvaesinev nähtus.

      Tinnitus võib esineda väga erinevate helidena. Inimesed, kes selle all kannatavad, räägivad kohinast, suminast, vilest, undamisest, praksumisest, pasunahelidest. Olenevalt tekkepõhjustest võib tinnitus olla kas ühetooniline, aeg-ajalt muutuva helikõrgusega või vahelduva helivärvinguga. Viimast kohtab eriti Meniere`i haiguse poolt tekitatud tinnituse puhul, mil tinnitus vahetab sageli oma tonaalsust ja helivaljust.

     Esimene ja kõige olulisen asi, mida tekkinud tinnituse puhul tuleb meeles pidada, on see, et tinnitus ei ole omaette haigus!

 

Mis on tinnitus?

 

Kui tinnitus ei ole haigus, siis mis ta on? Selleks, et seda teada saada, peame teadma, mida ta endast kujutab. Me nimetame tinnituseks heli, mida me tajume, kuid millel ei ole konkreetset heliallikat. Seega on tegemist heliga, mida kuuleb ainult inimene, kellele see esineb. Just sellepärast nimetatakse seda heli mõnikord ka fantoomheliks. Tinnituse tekkepõhjuseid on palju. Kuigi me nimetame tinnituseks igat tüüpi helisid, mida tajume, on tinnitusel oma kategooriad.

1. Eapõhine tinnitus, mille tekkepõhjuseks on vanusega kaasnevad muutused organismis. Nende hulka kuulub ka kuulmislangus. Kõik inimesed kuulevad tinnitust, kuid normaalselt on keskkonna taustamüra tavaliselt tugevam ja katab tinnituse. Ainult täielikus vaikuses tajub inimene kohinat kõrvus. Kui inimesel tekib kuulmislangus, siis jääb ümbritseva taustaheli kuulmine nõrgemaks samas, kui tinnituse helivaljus ei muutu

2. Haigusest tekkinud tinnitus on mõne haiguse sümptom. Neid haigusi on üsna mitmeid, mis tinnitust põhjustavad:

mingis vormis kuulmiskaotus.

Meniere'i haigus. diabeet,

kilpnäärme häired

multiskleroos.

ajukasvajad

akustiline neuroom ehk healoomuline kasvaja

kuulmis- ja tasakaalunärvidel vestibulaarneuroniit ehk tasakaalunärvi põletik

ärevushäire või depressioon.

4. Ravimitest tekkinud tinnitus võib olla tingitud mõnede, nn. otodoksiliste ravimite tarbimise tagajärg. Nende hulka kuuluvad aspiriini sialdavad ravimid, mõned diureetikumid, malaariaravimid.

5. Välisteguritest põhjustatud tinnitus on enamasti kõrva kogunenud ja kõvastunud vaigu tagajärg. Osadel inimestel on kuulmekäik väga kitsas, mille tõttu vaik ei eraldu loomulikul moel, vaid kõvastub õhu käes ja koguneb vaigukorgiks, mis avaldab survet kuulmekilele. Paljudel juhtudel aitavad inimesed sellele ise kaasa, kasutades kõrvapuhastamise otstarbel vatitikke võu juuksenõela, mis on täiesti lubamatu. Samuti võib tinnitust tekitada ka mõni kuulmekäiku sattunud võõrkeha.

5. Organismi tegevusest tekkinud tinnitus on põhjustatud hüpertooniast ehk kõrgest vererõhust, mille tagajärjel inimene kuuleb südamelöökide taktis esinevat pulseerivat tinnitust. Teiseks põhjuseks on kaela- või õlavöö lihaste pingesolek. Üks suhteliselt harvaesinev põhjus on vale hambumine, mille puhul ülemine ja alumine lõualuu ei ole paralleelsed. Selle tulemusena tekib pinge alumise lõualuu ühel või teisel pool. Kuna lõualuu lihased kinnituvad koljule kuulmisnärvi (kolmiknärvi) vahetus läheduses, siis kandub pinguliolek tinnitusena edasi kuulmisnärvi kaudu aju kuulmiskeskusesse.

6. Kindlakstegemata põhjusega tinnitus. Paljudel juhtudel ei sobitu tinnitus ühegi eelpoolmainitud nimetaja alla.

                         Subjektiivne ja objektiivne tinnitus

   Omakorda jaguneb tinnitus veel subjektiivseks ja objektiivseks. Subjektiivne tinnitus, mille hulka kuulub enamik tinnitusetüüpe on selline, mida kuuleb vaid inimene, kes selle all kannatab. Objektiivne tinnitus tekib punktis 5 mainitud põhjusel ehk siis on organismi enda tegevuse tagajärjel (kõrge vererõhk, lihaspinge) tekkinud tinnitus. Kuna sellisel juhul on tegemist füüsiliselt tekitatud heliga, on vastavate tundlike seadmete abil võimalik kuulda ka uuringute läbiviijal. Enamasti on sellist tinnitust võimalik põhjuse kõrvaldamisega ravida.

        Heinar Kudevita

Reaktiivne tinnitus

     Tinnitus on nähtus, mille puhul inimene kuuleb lakkamatult heli oma kõrvas, kuigi mingit heliallikat ei eksisteeri. Kui tinnituse puhul on tegemist enam-vähem muutumatu heliga, mis muutub helikõrguse ja -sageduse poolest vaid vähesel määral, siis reaktiivne tinnitus, tinnituse spetsiifiline alatüüp, on nähtus, mille puhul välised stiimulid võimendavad kuuldavat tinnitust.

     Reaktiivse tinnituse vallandavad keskmised igapäevased helid, mis võivad olla erineva helitugevusega. Niisiis võib ritsikate siristamine olla sama suur süüdlane kui pidev liiklusmüra.

       Reaktiivne tinnitus, ja heli ülitundlikkus omavad palju sarnasusi oma põhjuste, tekkemehhanismide ja tunnuste poolest. Seetõttu võib olla raske aru saada, milline ülalnimetatutest igal ajahetkel on olemas, eriti kui need esinevad sageli samal ajal.

     Reaktiivne tinnitus on lisaheli kõrvades või kuskil peas, mida on kuulda ainult samaaegselt välisest heliallikast tuleva heliga. Samuti võib see muutuda tugevamaks või muutuda välisheli helitugevuse ja sageduse muutumise tõttu. Vaikses keskkonnas viibides seda ei kuule. Tinnitus seevastu on kõrvus või pea piirkonnas kuuldav heli, mis ei ole põhjustatud välisest heliallikast. See on eriti kuuldav vaikuses, kuid kui ümbritsevad helid on piisavalt tugevad, võivad need seda varjata.

      Heli ülitundlikkus ehk hüperakuusia on tundlikkus valju või isegi normaalse helitaseme suhtes, mis põhjustab ebamugavustunnet ja isegi valu. Selline olukord muudab tinnitusega koos elamise veelgi raskemaks. Selles artiklis käsitleme reaktiivse tinnituse erinevaid aspekte, uurime selle põhjuseid, sümptomeid ja olemasolevaid ravivõimalusi.

Mis on reaktiivne tinnitus?

    Et teha kindlaks, milline tinnitusetüüpidest teil esineb, peate jälgima oma tinnituse käitumist. Kuigi kõikidel tinnitusetüüpidel on üks ühine omadus – need tekitavad heli, mida teised inimesed ei kuule, on need ometi oma olemuselt erinevad. Somaatiline tinnitus on põhjustatud füsioloogiliste tegurite poolt, milleks võib olla

(1) kindlaks tehtud pea- või kaelatrauma,

(2) tinnituse seos hammaste, lõualuu või lülisamba probleemidega,

(3) korduvad valuepisoodid peas, kaelas või selgroo ülaosas.

    See viitab tinnituse tüübile, mille puhul välistegurid, nagu pea, lõualuu või näolihaste liigutused, võivad mõjutada tinnitushelide tekkimist ja intensiivsust. Erinevalt traditsioonilisest tinnitusest, mis võib olla pidev või vähesel määral vahelduv, muutub reaktiivse tinnituse intensiivsus sageli vastuseks konkreetsetele vallandajatele.

„Mets vastab nii, nagu sinna hüütakse!”

    See soome vanasõna sobib hästi reaktuiivse tinnituse kirjeldamiseks. Reaktiivne tinnitus just nii käitubki. Järsku muutuv heli ümbritsevad keskkonna kutsub kohe esile tinnitusheli valjuse või tonaalsuse muutumise. Tihti muutuvad mõlemad näitajad samaaegselt.

    Selline esilekutsutud tinnitus ei kesta küll kaua, vaid taandub oma algsele tasemele, kuid võib järgmise välisärritaja mõjul korrata sedasama tsüklit. See muudab tinnituse ettearvamatuks ja sellise tinnituse tüübiga harjumine kujuneb märksa raskemaks. Seda enam, et inimesel ei ole alati võimalik vältida selliseid provotseerivaid välishelisid. Ka reaktiivne tinnitus jaguneb omakorda kaheks:

1. Tavaolukorras tinnitust ei esine, see tekib ainult vastusena välishelile; 2. Tinnitus esineb ka tavaolukorras, kuid võimendub, kui välisheli seda esile kutsub.

Kas reaktiivne tinnitus on heli ülitundlikkus või tinnitus?

    Inimene, kellel on reaktiivne tinnitus, tõlgendab seda ekslikult tinnituse osana. Eeldatakse, et tegemist on ühe ja sama tinnitusega, mille intensiivsust või sagedust muudavad keskkonnahelid. Reaktiivne tinnitus esineb sageli koos tinnitusega, kuid need on siiski kaks erinevat asja. Tinnituse mehhanismis võib välisel heliallikal olla mõnikord käivitav mõju. See on aga tegelikult aju sisemine tegevus. Selles põhjustab kuulmisnärvi sees või teistest ajupiirkondadest ülekantav bioelektriline aktiivsus pärast kuulmiskoorde jõudmist heliaistingut ehk tinnitust. Reaktiivne tinnitus on põhjustatud välisest helist, mis esineb keskkonnas, kus inimene parajasti viibib.
      Reaktiivset tinnitust ei pruugi kergesti tõlgendada heli ülitundlikkuse või hüperakuusiana. Arvatakse, et heli ülitundlikkus tähendab ainult helitugevusest või teatud sagedustest põhjustatud ebamugavus- või valutunnet, kuid mitte heliaistingut. Heli ülitundlikkust ja reaktiivset tinnitust tekitab aga sama põhjus, st kuulmiskanalite talitlushäire. See põhjustab ebamugavust, valu, aga võib-olla ka täiendavaid heliaistinguid, st reaktiivset tinnitust.

     Reaktiivne tinnitus on seega üks heli ülitundlikkuse ilminguid. Seda võib tõlgendada ka heli ülitundlikkuse ühe sümptomina.

Mis põhjustab reaktiivset tinnitust? 

   Reaktiivne tinnitus on tõenäoliselt põhjustatud kuulmisluude talitlushäiretest. Sisekõrvast tuleva bioelektrilise heliinfo töötlemine algab kuulmekilest. Sealt suunatakse heliinformatsioon selle omadustele vastavatesse neuronitesse kuulmisnärvis ja teistes ajupiirkondades, mis osalevad kuuldavate helide töötlemises. Sellega suudab aju hinnata nt. heli suunda, selle intensiivsust ja sagedust ning muuta see arusaadavaks. Mingl põhjuse tagajärjel on selline helitöötlus häiritud ja heliinfot ei juhita õigesti. Selle tulemusena suunatakse täiendav heliinformatsioon samuti kuulmiskeskusesse, kus toimub heliimpulsside dešifreerimine arusaadavaks heliks, Kuid aju selles osas, mis heli lahti mõtestaks, ei leidu arusaadavat vastet. Seega jääb tinnitusheli dešifreerimatuks ning inimene tajub seda lihtsalt mingi helina, millel ei ole inimese jaoks tähendust.

     Kuna reaktiivne tinnitus on heli ülitundlikkuse ilming, on ka selle põhjused samad. Kõige sagedasem põhjus on äkiline või pikaajaline kokkupuude müraga, mis võib põhjustada kuulmiskahjustusi. Reaktiivset tinnitust võib põhjustada ka vanusega seotud kuulmislangus või muul viisil aeglaselt arenev kuulmislangus. Seda võivad põhjustada ja eriti süvendada ka paljud muud põhjused, näiteks lihaspinged, stress ja väsimus. Reaktiivne tinnitus esineb sageli ka seoses klassikalise tinnitusega. Kuigi nad otseselt ei põhjusta teinerteist, võib neil olla eelsoodumus teise häire tekkeks. Reaktiivse tinnituse esinemine on individuaalne ja sõltub sellest, milline rike kuulmissüsteemis esineb.

Kuidas diagnoositakse reaktiivset tinnitust?

     Reaktiivse tinnituse diagnoosimiseks ei saa kasutada laboratoorset testi. Nagu kõik tinnituse vormid, diagnoositakse reaktiivset tinnitust suures osas patsiendi poolt kirjeldatud sümptomite kaudu. Et hinnata, kas teil on reaktiivne tinnitus, soovib teie tervishoiuteenuse osutaja teada teie helitundlikkuse taset ja teid kõige enam häirivaid helisid. Sel eesmärgil võib kasutada spetsiaalset selleks koostatud küsimustikku. Soovitatav võib olla ka kuuldeaparaatide kalibreerimiseks kasutatav helitugevuse ebamugavustaseme test, mille puhul testi sooritaja jälgib, millise helitugevuse puhul tekib teil ebamugavustunne. Seejuures tuleb meeles pidada, et see test võib mõnel inimesel reaktiivse tinnituse esile kutsuda. Enne selle tegemist rääkige sellest oma tervishoiuteenuse osutajaga, et ta saaks kindlaks teha, kas selle testi olulisus kaalub üles võimaliku riski.

      Kõrvade kontrollimine otoskoobiga on esimene, mida arst tavaliselt teeb, et välistada liigse vaigu olemasolu kuulmekäigus. Vaigu eemaldamisega võib kaduda ka tinnitus. Spetsialist, nt kõrva-nina-kurguarst või audioloog, kontrollib kõiki kaasnevaid füüsilisi probleeme. Sellist probleemi esineb küllaltki sageli, et kõrvavaik ei välju isenesest liiga kitsast kuulmekäigust ja tekkinud kork avaldab survet kuulmekilele. See aga võib omakorda kutsuda esile tinnituse.

     Samuti esitab uuringu läbiviija, kas te olete viimasel ajal hakanud tarvitama mõnda uut ravimit. Osad ravimeid on otodoksilised (mürgised kuulmisorganite jaoks). Nende hulka kuuluvad aspiriini sisaldavad ravimid, näit. ibuprofeen, mille liigne tarvitamine võib kutsuda esile tinnitust. Sellistest ravimitest loobumine lõpetab tavaliselt ka tinnituse.

     Kuna tinnitus on tugevalt seotud kuulmislangusega, kontrollitakse teie kuulmist audioloogilise läbivaatuse käigus. Andke kindlasti oma arstile teada, kui teil on hiljuti diagnoositud mõni uus haigus, sealhulgas infektsioonid, nagu Lyme'i tõbi, diabeet või kilpnäärmehaigus. Seda tüüpi muutused ei ole spetsiifilised reaktiivse tinnituse korral, kuid võivad mõnedel inimestel riskitegureid süvendada. Kindlasti tekitavad aga tinnitust Meniere`i haigus ja vestibulaarneuroniit.

Kuidas ravitakse reaktiivset tinnitust?

    Nagu kõik tinnituse ja muude kuulmisprobleemide vormid, on soovitatav esmalt ühendust võtta oma arstiga, et välistada kõik haigusseisundid, mis võivad olla osa teie reaktiivsest tinnitusest. Sealt edasi võib arst olla peamiseks liitlaseks, kes suunab teid õigete spetsialistide juurde, kes toetavad pikemaajalisi ravimeetodeid, nagu nõustamine, meditatsioon või heliteraapia. Ja kuigi areng võib tunduda aeglane, võite olla kindel, et reaktiivne tinnitus reageerib ravile. Mida varem alustate, seda kiiremini teie raviteekond algab.

      Reaktiivse tinnituse, nagu tinnitus või ülitundlikkus heli suhtes, ei ole meditsiinilist ega kirurgilist ravi. Ravi on põhimõtteliselt tolerantsusravi ja kasutatakse samu meetodeid, mis heli ülitundlikkuse ravis. Raviprogramm koosneb reeglina heliteraapiast ning harjumis- ja kehateraapiast. Kuid raviprogramm määratakse alati individuaalselt ja see võtab arvesse heli ülitundlikkuse ilminguid ja selle põhjustatud sümptomeid. Seetõttu arvestatakse seda ka reaktiivse tinnituse tekkimisel raviprogrammi ja selles sisalduvate meetmete koostamise.

         Heinar Kudevita

 

4. Mis on hüperakuusia?

 

     Heli ülitundlikkus ehk hüperakuusia tähendab ülitundlikkust normaalse ja tegelikult kuulmisele kahjutu helitugevuste suhtes. On täiesti loomulik, et müra või äkilised valjud helid ehmatavad inimest ja need tunduvad ebameeldivate või isegi valutekitavatena. Sellise reaktsiooni eesmärk on hoiatada võimaliku ohu ja kuulmiskahjustuse eest. Kui inimesel esineb heli ülitundlikus, tekib see reaktsioon juba väiksema helitugevuse korral, mis tervele inimesele veel mingit mõju ei avalda ja ka valulävi on heli ülitundlikkuse puhul madalam. Selle juures tuleb vahet teha, kas probleemiks on:

hüperakuusia (vastumeelsus igasuguste vähegi valjemate helide suhtes),

fonofoobia (hirm kuulda kellegi häält, ka enda oma, telefonis) või

misofoonia (vastumeelsus teatud kindlate helide suhtes, näiteks kriidi krigisemine tahvlil).

 

Mis põhjustab heli ülitundlikkust?

   Heli ülitundlikkust põhjustab kuulmissüsteemi häire. Selle põhjuseks on kuulmiskanalite talitlushäire, kus sisekõrva tekitatav bioelektriline heliinformatsioon ei summuta valjemaid helisid. Lisaks hinnatakse helitugevust ohtlikuks kuulmisraja närvivõrkude ja nendega ühendatud ajuosade mõju tõttu. Samal ajal nõrgeneb kuulmissüsteemi võime heli filtreerida. Selle tulemusena tundub müra tavapärasest tugevam, mis omakorda toob kaasa ebameeldivustunde, ärevuse ja valu suurenemise. Müraga kokkupuutel võib tekkida heli ülitundlikkus, mis on ühenduses kuulmislangusega. Müraga kokkupuude võib olla seotud ka kuulmislangusega, mis on tingitud sisekõrva sensoorsete karvarakkude kahjustusest, mis võib kaasa aidata häire tekkele. Inimese kuulmistase võib aga heli ülitundlikkuse korral olla täiesti normaalne. Sellisel juhul võib olla tegemist psüühilise häirega, mille puhul on kunagi kas ehmutud mingi valju heli peale või on sellest jäänud muu ebameeldiv kogemus. Sündmusest on võinud jääda ka traumaatiline mälestus, mille puhul helitundlikkust mõjutab ebamugava mälestuse taastumine, ilma et inimene seda enesele üldse teavitaks.

      Seoses vanusega seotud kuulmislangusega või muul viisil aeglaselt areneva kuulmislangusega võib samuti tekkida heli ülitundlikkus. Sel juhul ei pruugi kuulmislangus olla märgatav, kuid vähenenud võime eristada kõnet taustamüras võib põhjustada ebamugavust ja taustamüra ise võib tunduda eriti häiriv.

    Tihtipeale tekib ka tinnitusega seoses ülitundlikkus heli suhtes. Samas ei põhjusta tinnitus ise heli ülitundlikkust, vaid see võib olla tekkinud samal ajal, näiteks seoses müraga. Kui me pöörame liigselt tähelepanu oma tinnitusele ja mõtleme sellest lakkamatult, võib meie tinnitus tekitada hirmu veidi valjemate helide ees, mis võib omakorda viia heli ülitundlikkuseni.

     Heli ülitundlikkust võivad põhjustada ja eriti süvendada ka paljud muud põhjused, näiteks lihaspinged, stress ja väsimus.

Millal on heli ülitundlikkus probleemiks?

   Helitaluvus on individuaalne ja seda ei mõjuta mitte ainult helitugevus, vaid ka heli sagedus. Keskmiselt talutakse madalamaid helisagedusi paremini kui kõrgeid helisagedusi suurema helitugevuse korral. Kui leiate, et tavalised kõnehelid või muud loomulikud helid on ebameeldivad ja rõhuvalt tugevad või isegi valusad, on tõenäoline, et teil on heli ülitundlikkus, st hüperakuusia. Halvimal juhul võib tõsine ülitundlikkus põhjustada märkimisväärset sotsiaalse läbikäimise vähenemist, aga ka muid probleeme ja isolatsiooni. Heli ülitundlikkus on seda keerulisem probleem, mida madalam on helitugevuse tolerants ehk teiste sõnadega – mida vaiksem on heli, mis tekitab ebamugavust..

Kuidas ravitakse heli ülitundlikkust?

     Ülitundlikkust heli suhtes saab leevendada, kuigi selle jaoks pole ravimeid. Selle ravi on põhimõtteliselt tolerantsusteraapia, mis eeldab hüperakuusiaga kohanemist ja selle puhul kasutatakse samu meetodeid, mida kasutatakse tinnituse ravis.

   Enne raviprogrammi määramist on vaja läbi viia põhjalik kuulmisuuring, mille käigus selgitatakse välja võimalik kuulmislangus ja heli ebameeldivuse lävi. Lisaks sellele määratakse küsimustike abil heli ülitundlikkuse raskusaste. Nende põhjal koostatakse personaalne raviprogramm, mis võib koosneda heliteraapiast, meditatsioonist ja nõustamisest.

      Heli ülitundlikkuse testiga saate hõlpsalt teada heli ülitundlikkuse kahjustuse ja häirimise astme.

Heli ülitundlikkuse test

      Heli ülitundlikkust võidakse kontrollida sama meetodiga, millega tehakse audiogrammi. Selle puhul märgib audioloog ära iga heli puhul taseme, mille juures kontrollitav tundis ebamugavust või koguni valuaistingut.

    Teiseks võimaluseks on määrata kindlaks heli ülitundlikus küsimustiku abil. Heli ülitundlikkuse test on lihtne ja kiire viis, mis võimaldab objektiivselt hinnata heli ülitundlikkuse ehk hüperakuusia kahjustuse ja häire määra. Samas annab see usaldusväärse aluse raviprotseduuride vajadusele.

   Heli ülitundlikkuse test on rahvusvahelise Hyperacusis Questionnaire (HQ) rakendus, mida kasutatakse üle maailma heli ülitundlikkuse eeluuringul. Vaadake üle alljärgnevad küsimused ja püüdke neile vastata nii täpselt, kui te suudate.

    Mida suuremad arvud te tulemuseks saate, seda suurem on võimalus, et teil kas on heli ülitundlikkus või on teil soodumus selleks. Tõenäoliselt ei ole teil selle testiga rohkem midagi peale hakata, sest meditsiin tegeleb meie riigis selle küsimusega väga pealiskaudselt

 

 

 

 

 

5. Kuidas meditatsioonist võib saada abi tinnituse puhul?

 

Heinar Kudevita

     Tänapäeval pakutakse meditatsiooni pea iga vaevuse ravivahendina või vähemalt toena mõne muu ravi puhul. Kuid meditatsiooni puhul on tihti arusaam, et sellega tegelemine nõuab mingeid erilisi vaimseid omadusi ja võimeid ning kahjuks ka see, et meditatsiooni mõju ei ole tõeline. Mõned kahtlevad ja mõned ei usu selle tõhususse üldse. Nendel põhjustel paljud inimesed ei võta vaevaks seda proovidagi. Tõsi, meditatsioon ei ravi näiteks songa ega tapa ka farüngiiti tekitavaid baktereid. Kuid selliseks raviks meditatsiooni keegi ei pakugi.

    Üldiselt on meditatsioon soovitatav vaimse tervise probleemide ja haiguste ravis. Ka nendega seoses ei tasu meditatsiooniharjutustelt kohest efekti oodata ja kui rääkida tinnitusest, mis iseenesest pole vaimse tervise probleem, siis tinnitusheli mediteerides ei kao.

   Meditatsiooni efektiivsusest rääkides tuleks rõhutada, kuidas on võimalik selle mõju jälgida ja milliste mõõdikutega meditatsiooni tulemusi hinnata. Eriti oluline on teada ja mõista, milliseid mõjusid võite meditatsioonilt enda jaoks oodata. Kui ootate teistsuguseid tulemusi, võite tegelikest tulemustest ilma jääda. Teile võib tunduda, et mediteerimine ei paku mingit abi ja siis ei pruugi teil sellest tõesti suurt kasu olla. See viib selleni, et meditatsiooniharjutustest, kui neid ka proovitakse, loobutakse, kui kasututest.

Kuidas meditatsioon tinnitust mõjutab?

     Meditatsiooni füsioloogiline mõju tinnitusele seisneb lihtsustatult selles, et kuna keha olulised funktsioonid, nagu näiteks hingamine, stabiliseeruvad ja selle tulemusena pinged leevenduvad, väheneb ka stressireaktsioon. Samal ajal sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsus väheneb ja parasümpaatilise närvisüsteemi aktiivsus suureneb, nii et keha ja vaim jõuavad tasakaaluseisundisse. Lõdvestunud ja rahulikus olekus võite isegi märgata, et tinnituse heli osatähtsus väheneb, kuid tavalisem ja selgem efekt on tinnituse häirivuse vähenemine. Selle põhjuseks on kuulmisnärvi bioelektrilise aktiivsuse võimalik vähenemine, aga eelkõige kuulmissüsteemi filtreerimisvõime paranemine. Viimase taustaks on tinnitust tugevalt toitvate negatiivsete mõtete ja tunnete vähendamine.

     See aga oleneb igaühe isiklikust suhtumisest, kui tundlikult mõjusid märgatakse või kas neid täielikult eiratakse. Pessimist ja skeptik ei märka peaaegu mingeid mõjusid. Loomulikult ei kõrvalda meditatsiooni füsioloogiline ja vahetu mõju tinnituse heli ja sellega seotud mõtteid täielikult. Pärast meditatsiooni võib inimene olla sama murelik ja vihane kui varem, kui ta keskendub teadlikult tinnitust ja negatiivseid tundeid õhutavate mõtete kuulamisele.

Aga mediteerimine on nii raske. Või kas ikka on?

   Meditatsioon tegevusena ei ole mingil juhul raske. Mõistuse puhastamine mõtetest on seevastu väga raske. Kui proovite ennast sundida mitte mõtlema, siis on kindel, et igasugused mõtted vajuvad teile peale, nagu tsunaami. Kõige tähtsam on lihtsalt mitte takerduda mõtetesse, st te ei tohiks hakata neid mõtteid oma mõtetes edasi arendama. Samuti ärge mõistke end hukka selle pärast, et te ei suuda oma meelt hoida mõtetest. Selliseid tagasilööke esineb ka kogenud mediteerijatel. Ja kui te siiski leiate, et mõni mõte häirib teid, ei tähenda see, et meditatsioon on ebaõnnestunud või et olete mediteerimises saamatu. Kui mõistate, et olete oma mõtetega kaasa läinud, eraldage end sellest ainult praegusele hetkele keskendudes, nagu näiteks hingamise jälgimisele. Hingamine on üks parimaid viise, kuidas end käesolevas hetkes hoida. Te lihtsalt jälgite, kuidas diafragma tõuseb ja kopsud täituvad sissehingamisel ja tühjenevad väljahingamisel. Samal ajal lasete oma mõtetel peas vabalt joosta, kuid ei lähe nendega kaasa.

Mis kasu on meditatsioonist tinnituse ravis?

    Meditatsiooni üldine eesmärk on arendada võimet keskenduda hetkele ja kontrollida mõtete tulva. Selle tulemusena areneb keskendumisvõime ja organiseeritus, mis aitavad stressi maandada. Tinnituse osas võib ravi saavutuseks lugeda seda, et te seda praegu ei märka ja saate aru, et te pole tinnituse peale juba mõnda aega mõelnud. Tavaliselt kuulete sellel hetkel, kui te seda taipate, kohe jälle oma tinnitust. See ei tähenda, et see on tagasi tulnud ja kõik, mis raviga saavutati, on kadunud. Saavutus võib olla ka see, et hoolimata tinnitusest suudate te keskenduda oma lemmikhobile ja sellest hoolimata tinnituse olemasolust tõeliselt rõõmu tunda. Kõik see põhineb aju plastilisusel, mis meie ajus pidevalt toimub, nii heas kui halvas. Niisiis, meditatsioon ei ole imeravim, mis aitab iseseisvalt vaevustega toime tulla või lahendab probleeme, vaid see on viis hõlbustada aju loomulikku kalduvust kohaneda ja tasakaalu otsida.

 

 

 

6. Lenire teraapia

 

Uus suund tinnituse ravis

Prof Hubert Lim .

   Käesolevas artiklis püüab professor Hubert Lim, kes on üks Lenire väljatöötajatest, selgitada selle seadme tööpõhimõtet? Tema sõnade kohaselt Lenire on läbimurdeline tinnituse raviseade. Kliiniliselt on tõestatud, et see leevendab tinnituse sümptomeid peale 12 kuud kestnud ravi lõppu. Uue raviviisi omaks võtmine võib olla võtmeks tinnituse ravis.

Kujund 1

 Kui te kuulute selle 10–15% hulka kogu maailma elanikkonnast, kes kannatab tinnituse all, võite mõelda, miks te kuulete lakkamatut heli kõrvas. Või koguni mõlemas? Mis põhjustab tinnitust? Ja kuidas tinnituse ravi ja Lenire on omavahel seotud? Võib-olla olete teadlik, et tinnitus võib olla kas füüsiline või neuroloogiline seisund. Sel põhjusel on ravi üsna keeruline. Vaatamata sellele, et tinnitus on nii levinud, on see endiselt jäänud saladuseks. Ülaltoodud jooniselt 1 on näha, on vasakul tinnituseta aju ja paremal tinnitusega aju. Tinnitust tähistavad kolmnurgad paremal pildil.

Mis on tinnitus?

Tinnitus ei ole tekitatud mingi välise heliallika poolt. Tinnituse heli on igal inimesel ainulaadne. Kahte täielikult kokkulangevat haiguspilti ei ole olemas. Seetõttu on ka ravi tulemused subjektiivsed. Kas on olemas tinnituse ravi? Ei. Praegu ei ole tinnituse vastu ravi. Järelikult on teraapia eesmärk vähendada aju keskendumist neile „kolmnurkadele”. Uurime seda lähemalt.

Visualiseeritud tinnituse heliteraapia

Kujund 2

Nagu näete selles näites, on tinnituse heliteraapia suunatud tinnituse heli tajumise vähendamiseks. Heli stimuleerib aju, pakkudes tinnituse asemel midagi muud, millele see võib keskenduda. See saavutatakse ülalkirjeldatud viisil, aktiveerides mitte-tinnitusrakud.

Kuidas tinnitust ravitakse?

Tinnituse ravi tüübid

• Heliteraapia: heliseadmed, nagu maskerid, muusikateraapia ja kuuldeaparaadid pakuvad mitmesuguseid helisid, mis võivad tinnitust leevendada. Need ravimeetodid ei ole kliiniliselt heaks kiidetud. Tavaliselt pärast heli lakkamist tinnitus taastub.

• Nõustamine: juhendamine tinnitusega kooselamiseks. Pikemas perspektiivis aitab nõustamine inimestel oma tinnitust mõista ja sellega harjuda.

• Tinnituse ümberõppeteraapia: teadmisel põhineva lähenemise ja heliteraapia kombinatsioon. Koostatakse elustiili näitlik mudel. Seejärel soovitab spetsialist patsiendi senist elustiili ja harjumusi parandada.

• Kognitiiv-käitumuslik teraapia: on hästi tuntud ja sageli kasutatav. uute toimetulekuoskuste arendamine ja harjutamine. See võib hõlmata probleemide lahendamise oskuste arendamist, erialase kirjandusega tutvumist, rollimänge ja stressijuhtimist. See võib kaasa tuua suuri ja pikaajalisi tulemusi. Interneti-põhine KKT on samuti olnud üsna julgustav. Selle teraapia omaksvõtmine on siiski üsna keeruline ja nõuab pidevat koostööd terapeudi ja patsiendi vahel..

• Kohandatud kombinatsioonid: kahe põhilise teraapiaviisi koosmõju.. Selles kohandatakse patsientide ravi vastavalt nende vajadustele. Nagu ülal näidatud, kasutab Lenire bimodaalset neuromodulatsiooni. See on kahe stiimuli kombinatsioon, mis soodustab aju kohanemisvõimet. Seda paindlikkust nimetatakse neuroplastilisuseks.

Bimodaalne neuromodulatsioon (lihtsustatud selgitus)

Kujund 3

   Bimodaalne stimulatsioon on helistimulatsioon nagu joonisel 2. Heli kombineeritakse koos keelele suunatavate elektriimpulssidega. Elektriimpulsid lisavad helitöötlusele piltlikus mõttes kleepuvust. See võimaldab avaldada positiivset mõju mitme raviseansi jooksul. Sellest stimulatsioonist mõjutatud neuronid on joonisel 3 tähistatud ringidega.

Kujund 4

     Bimodaalne teraapia võimaldab välja töötada pikemaajalise ravi. Selle tulemusena saab aktiveerida rohkem tinnituseta rakke. Aja jooksul tähendab selline neuroplastilisus (aju kohanemisvõime) tähelepanu eemaldumist tinnituse „kolmnurkadelt” rakkudele, mis on kohanenud väliste helide vastuvõtmiseks. Üldiselt väheneb tinnituse mõju patsientidele seda rohkem, mida rohkem alternatiivseid rakke tekib.

Lenire bimodaalne neuromodulatsioon

Neuromod Devices firma Lenire kasutab tinnituse leevendamiseks bimodaalset neuromodulatsiooni. Kohandatud helid on konfigureeritud vastavalt patsiendi tinnituse profiilile. Helide esitamise ajal saadab Lenire’i keeleelektrood keelele ohutuid elektriimpulsse.

  See heli ja keele stimulatsiooni kombinatsioon toetab pikaajalisi tinnituse muutusi.

   Neuromod Devices on investeerinud miljoneid, et kinnitada Lenire'i tinnituse ravi efektiivsust. Tegelikult teatas 91% patsientidest tinnituse sümptomite märkimisväärsest paranemisest pärast vähemalt 12 kuu jooksul kestnud ravi.

     Kasutatud allikas: https://www.lenire.com/how-is-tinnitus-treated/

 

Teemale lisaks

Mõned audioloogid tervitavad seda tehnoloogiat kui tinnituse ravi "uut põlvkonda", mis ekspertide hinnangul mõjutab ligikaudu 10 protsenti USA täiskasvanutest.

"See pakub midagi väga erinevat kui see, mida oleme tinnituse maailmas kunagi suutnud saavutada," ütles Ohio osariigi ülikooli kõne- ja kuulmisteaduse osakonna audioloog ja kliiniline professor Gail Whitelaw.

Teadlased on välja töötanud mitmeid seadmeid, mis kasutavad bimodaalse neuromodulatsiooni tehnikat. Kaks neist on saadaval Ameerika Ühendriikides: Lenire, mis on näidatud kõrvaoleval pildid, ja Duo, seade, milles elektrilised impulsid kantakse vastava randmerihma kaudu randme siseküljele. Kolmanda, mis edastab elektriimpulsse kaelale või lõualuule, on välja töötanud Michigani ülikooli teadlased, kuid seda pole veel turule toodud.

  Eelretsenseeritud ajakirjades avaldatud uuringud näitasid, et seadmed vähendasid inimeste tinnituse sümptomite raskust.

    Kuid samas on siin ka küsimusi, mis ei ole veel vastust saanud. Uuringud olid suhteliselt väikesed, lühiajalised ja neid viisid läbi seadmetega seotud ettevõtted ja teadlased. Selleks, et saada rahuldavaid vastuseid on vaja rohkem pikaajalisi ja eelkõige sõltumatuid uuringuid.

  Uuringutes kasutati erinevaid meetodeid. Duo teadlased võrdlesid kahte rühma: üks kasutas kompleksset seadet, samal ajal kui kontrollrühm kuulis ainult helisid, kuid randmepaela kaudu elektriimpulsse ei saanud.

    Lenire uuris mitut rühma, sealhulgas katsealuseid, kes kuulsid kuus nädalat ainult helistimulatsiooni, millele järgnes bimodaalne stimulatsioon kuus nädalat. Võrreldi ainult heli kuulanute ja bimodaalse teraapia tulemusi. Teises rühmas said katsealused algusest alates nii eletriimpulsse keelele, kui ka heliseansse. Kolmandas rühmas said katsealused küll elektriimpulsse, kuid nende heli oli valitud juhuslikult, mitte nende konkreetse tinnituse põhjal.

    Michigani ülikoolis välja töötatud seadme uuringus võrreldi seda platseeboga – väliselt sarnase seadmega, millel ei olnud samasuguseid omadusi. Ravi taga olnud teadlane Susan Shore tunnistas, et patsiendid võisid igat tüüpi ravi saamisest nii põnevil olla, et platseeboefekt oli võimalik.

   James Henry, Portlandi osariigi kliiniline teadlane, kes on tinnitust uurinud üle 30 aasta, nimetas uuringut rahuldavaks, kuigi ta hoiatas, et selgitused selle kohta, miks need ravimeetodid näivad toimivat, on endiselt teoreetilised. "Uuringute tulemused on küll paljulubavad, kuid me ei saa välistada platseeboefekti ühegi sellise meetodi taga," ütles ta.

   Kuid patsientidele, kes on leidnud ravile leevendust, pakub bimodaalne neuromodulatsioon lootust millelegi, mida nad on juba ammu igatsenud: rahutunde. Nii Duot kui ka Leniret saab kasutada somaatilise tinnituse korral – kui tinnituse heli võib mõjutada keha liikumine ja manipuleerimine – ja mittesomaatilise tinnituse korral.

  Seadmete kasutamisel puhul ei ole garantiid, et kasutaja saavutaks soovitud tulemuse. Sel põhjusel soovitab Oregoni teadlane Henry tinnituse patsientidel teha koostööd oma audioloogidega, et proovida esmalt tasuta või odavaid tinnituse ravimeetodeid.

    Siin on, mida patsiendid peavad bimodaalse neuromodulatsiooni ravi proovimise kohta veel teadma. Lenire: seadet, millel on FDA heakskiit tinnituse raviks, pakutakse ainult audioloogide kaudu. Maksumus võib varieeruda, kuid see ulatub umbes 3000 dollarist üle 4000 dollarini. Sellele lisanduvad veel täiendavad kulud ravi eest. Lenire proovimiseks on ootenimekirjad, osaliselt seetõttu, et tinnituse all kannatavaid inimesi on nii palju ja seda pakkuvaid audiolooge on piiratud arv.

 Kasutatud allikas: 

https://www.washingtonpost.com/wellness/interactive/2024/tinnitus-treatment-lenire-bimodal-neuromodulation-duo/

    Koostanud Heinar Kudevita

 

    See artikkel on koostatud lihtsalt ühe ravimeetodi kirjeldamiseks. Võime enam-vähem kindlad olla, et lähema aja jooksul ei toimu veel mingit läbimurret tinnituse ravis. Nagu me võisime lugeda, ei anna ükski arst garantiid, et selle seadme kasutamisel saavutataks soovitud tulemust. Seadme väga kallis hind piirab selle kasutusvõimalusi veelgi. Sellepärast on siiski soovitav jääda teraapiameetodite juurde, millest üsna paljud inimesed on kasu saanud. Ja kui siis kunagi tõesti avastatakse mingi läbimurre, siis loodame, et see ka toimib. Seni aga – võtame ennast kätte ja tegutseme olemasolevaid võimalusi kasutades.

H.K.