1. Lugejale

2. Aju suudab muutuda, kas ka meie suudame seda?

3. Kas kõrvaklapid põhjustavad kuulmislangust?

4. Vestibulaarne neuroniit - vestibulaarse funktsiooni  äkiline ühepoolne kadu

5. Mis on heliteraapia?

6. Füüsiline ravi tinnituse teraapias

1. Lugejale

 

      Liiga valjult ja pikka aega kõrvaklappidest kuulatav muusika ähvardab kahjustada iga teise noore kuulmist, nendib rahvusvaheline uuring. Kuulmislangus mõjutab üllatavalt näiteks keskendumisvõimet ja mälu. Kuidas inimese kuulmismeel töötab ja kuidas seda uuritakse? Mis on seos kuulmise ja aju tervise vahel?

      Kui meie kuulmismeel on kahjustatud, siis see ei taastu. See ei tule meelde, kui naudite kõrvaklappidest valju muusikat või lähete live-kontsertile. Milliseid detsibelle meie kõrvad taluvad? Ja kuidas tinnitus tekib? Need on küsimused, mis peaksid huvitama kõiki. On ju kuulmine üks olulisemaid aistinguid inimese jaoks. Isegi, kui valju muusika kuulamise tagajärjel meie kuulmine ei kahjustu (mis on küll vähetõenäoline), ähvardab meid 24/7 kestev tinnitus, mis on juba praegu kujunenud suureks probleemiks. Noorena selle peale ei mõtle ja hiljem ... siis on juba hilja. Rääkige sellest oma lastega. Nad võivad teid küll mitte uskuda, kuid ehk siiski on neil millegi üle mõelda.          

         Hoidke kuulmist!

 

 

2. Aju suudab muutuda, kas ka meie suudame seda?

 

 

Tinnituse edukas ravi

Tinnituse raviprogramm ei toimi samamoodi kui ravimite või operatsiooniga ravitavate haiguste ravi. Kõigi tinnituse ravimeetodite eesmärk on suuresti mõjutada aju plastilisust. Tinnitus esineb ajus ja sellega on ühendatud arvukad ajuosad, närvivõrgud. Näiteks põhilise tinnituse raviprogrammi aluseks olevas TRT (Tinnituse Ümberõppe) raviprogrammis on eesmärgiks info- ja heliteraapia kasutamine tinnituse heli intensiivsuse ja häiringu mõjutamiseks. See tähendab konkreetselt aju plastilisust, kus varasemad tinnitusega negatiivselt seotud närvivõrgud katkestatakse ja asendatakse uute närvivõrgustikega, millel on tinnituse suhtes neutraalne mõju. See toob kaasa tinnitustunde tuhmumise, kuna tugevneb ajutegevus, mis pärsib tarbetut heliinformatsiooni. Samal ajal tinnitusega kaasnevatest negatiivsetest hirmu- ja vihamõtetest lahti laskmine vähendab sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsust, mis omakorda toob kaasa stressireaktsiooni lõdvestumise ning lõppkokkuvõttes ärevuse ja muude negatiivsete tunnete leevenemise.

Tinnituse ravi programm on õppeprotsess

     Eraldiseisvatena ei anna heliteraapia, stimulatsiooniteraapia ega teraapiaprotseduurid tulemusi. Inimene õpib uusi asju ainult õppides ja see eeldab uue asja mõistmist ja sisestamist ning eelkõige harjutamist. Kui suhtud uue aine õppimisse negatiivselt, nt korrates endale, et sa ei saa sellest aru jne, siis on tõenäoline, et sa ei õpi seda ainet kunagi, vähemalt mitte hästi. Sel juhul võib motivatsioonipuuduse tõttu jääda isegi trenn tegemata. Sellisel juhul ei saa ajus sündida asja tundmiseks vajalikke uusi närvivõrke. Positiivse suhtumisega õpid ühel hetkel selgeks uue ja raske asja. Inimesed on erinevad, nii et mõnel võtab millegi õppimine kaua aega, mõnel aga toimub see hetkega.

Tinnituse edukas ravi nõuab kannatlikkust ja positiivsust           

    Kannatlikkus on eriti vajalik tinnituse ravis. Lisaks sellele vajad kaastunnet ja positiivsust enda vastu. Enesesüüdistamine ja halvustamine takistavad tinnituse raviprogrammi edukust. Selle puhul te küll järgite juhtnööre, kuid ootate siiski midagi välispidist, näiteks ravimit või operatsiooni, et tinnitust ravida. Samuti raskendab ravi edukust oluliselt negatiivne ja uskmatu suhtumine ravi efektiivsusesse. Sellepärast on hea õppida mõistma ja sisestama, mida tinnitus endast kujutab. See aitab aktsepteerida tinnitust osana iseendast. Kui suhtud tinnitusesse väga karmilt, st. lepid ainult selle kohese ja täieliku lõppemisega ja millestki vähemast sulle ei piisa, siis oled enda suhtes haletsev ja negatiivne. Kui aga rääkida millestki, mis on osa inimese enda ajutegevusest, siis eelmainitud suhtumine koos teiste tinnitusest põhjustatud negatiivsete tunnete ja mõtetega muudab tinnituse veelgi tugevamaks ja domineerivamaks.           

   Tinnituse omaksvõtmist, kaastunnet, positiivsust ja kannatlikkust ei saa aga nupule vajutades saavutada. Kõik need nõuavad aega ja kordamist. Esmalt tuleb püüda eraldada negatiivsed mõtted ja tunded ning edaspidi vältida nendes viibimist ja nende suurendamist. Siiski ei tohiks nende olemasolu eitada, sest siis muutuvad nad veelgi tugevamaks. Selle asemel oleks hea suunata oma mõtted asjadele, mis tekitavad hea enesetunde. Igaüks meist teab, mis talle kõige rohkem rõõmu valmistab. Enese süüdistamine, halvustane ja vihkamine tuleks asendada teiste mõtetega, isegi kui need pole tinnitusega otseselt seotud. Selline mõtete ümbersuunamine peaks toimuma teadlikult ja keskenduma heaolutunnet tõstvatele mõtetele.

    Sellises keskkonnas annab heliteraapia ja muud ravimeetodid lihtsamaid ja usaldusväärsemaid tulemusi. Meie aju muutub pidevalt ja püüab harjuda ümbritseva keskkonna ja oludega. Me ise saame kas soodustada kohanemist või sellele vastu seista. Tinnituse korral seisavad inimesed kohanemisele kergesti vastu. Sel juhul on ajus vajaliku muutuse soodustamiseks vaja erinevaid ravimeetodeid ja hoiakuid.

         Heinar Kudevita

 

 

 

 

 

3. Kas kõrvaklapid põhjustavad kuulmislangust?

 

   Mürast põhjustatud kuulmislangus on vanusega seotud kuulmiskaotuse järel teine ​​kõige levinum sensoneuraalse kuulmiskaotuse tüüp. 2017. aasta uuring näitas, et ligikaudu 80% 13–18-aastastest inimestest kasutavad kõrvaklappe 1–3 tundi päevas muusika kuulamiseks.

   Pikaajaline valju müra kuulamine tekitab igal juhul kuulmislangust. See põhjustab sisekõrva kuulmisnärvi ja karvarakkude kahjustusi. 2021. aasta uuringu kohaselt kogeb umbes 1,7% inimestest kogu maailmas mürast põhjustatud kuulmislangust. Uuring näitas, et inimestel, kes kasutavad kõrvaklappe niigi mürarikkas keskkonnas, on kuulmiskaotuse risk 4,5 korda suurem. Viimaseks ohutuks heliga kokkupuute tasemeks on 85 detsibelli 8 tunni jooksul päevas. Pikemaajaline või korduv kokkupuude 85 dB või kõrgema heliga võib põhjustada kuulmislangust.

    Terviseeksperdid viitavad sellele, et isegi kõrvaklappide kuulamine suhteliselt mõõduka helitugevusega võib aja jooksul kuulmist kahjustada. Kahju ei põhjusta mitte ainult helitugevus, vaid kuulamisele kulunud aeg.

Miks on kõrvaklappide kasutamine ohtlikum, kui muu väline heliallikas?

     Kõrvaklappide kasutamise puhul suundub edastatav heli vahetult kuulmekilele samal ajal, kui kõlaritest või naturaalse muusika puhul see sumbub ruumis ja jõuab kuulmekilele koos kajaga, mis mahendab helivõimsust. Vahe võiks piltlikult öeldes olla sama, nagu sõrmeotsaga surumise ja naasklitorke vahel. Aja jooksul võib kõrvaklappide kasutamine põhjustada püsivat kuulmiskaotust. Muusika kuulamine kõrvaklappidest maksimaalse helitugevusega võib tekitada umbes 95–105 detsibelli ja juba 15-minutise kuulamise järel võib see tekitada põhjustada püsivaid kahjustusi.

     Välised kõrvaklapid võivad samuti kahjustada kuulmist, kui kasutate neid liiga kaua või esitate muusikat liiga valjult. Need ei ole lihtsalt nii ohtlikud kui kõrvaklapid: kui heliallikas on kõrvakanalis, võib helitugevus suurendada 6–9 detsibelli võrra – sellest piisab tõsiste probleemide tekitamiseks.

Kuulmiskaotuse hoiatusmärgid

  Mõned levinumad kuulmislanguse hoiatusmärgid on järgmised:

• kuulete helisid summutatult

• raskused vestlustest aru saamisel mürarikastes kohtades

• raskused kõrgete helide kuulmisel

• kõne konsonantidest on raske aru saada

• kohin kõrvades

• te palute kellelgi öeldut korrata või valjemini rääkida

• teil on ülitundlikkus teatud helide suhtes

      Inimesed, kellel on mõni ülaltoodud sümptomitest, peaksid konsulteerima arstiga. Inimesed võivad saada oma perearstilt saatekirja kõrvaarsti juurde.

Kuulmisprobleemide ja kuulmiskaotuse diagnoosimine 

    Kuulmislanguse uuring (audiomeetria) on üsna lihtne ja valutu protseduur. Kui keegi kahtlustab kuulmislangust, viib arst esmalt läbi kõrva füüsilise läbivaatuse, mida nimetatakse otoskoopiaks. See protseduur uurib kõrva struktuure, näiteks:

• Väline kuulmekäik: kuulmekäik suunab heli kuulmekile suunas. Selles võib olla liigselt kõrvavaiku, mis ummistab kuulmekäigu.

• Kuulmekile: õhuke membraan, mis täidab kahte funktsiooni: heli edastamine ja võimendamine.

• Keskkõrv: see osa kõrvast ühendab väliseid helilaineid sisekõrvaga kuulmisülekandeks – heliallika mehhaanilised helilained muudetakse elektrilisteks impulssideks.

Üldine sõeluuring

     Sõeluuringu ajal võib arst paluda inimesel üks kõrv kinni katta ja kirjeldada, mida ta kuuleb erinevatel helitugevustel. Arst kontrollib ka kõrvade tundlikkust teatud helide suhtes. Kui arst kahtlustab kuulmisprobleemi, suunab ta inimese kõrva-, nina- ja kurguarsti (ENT) või audioloogi juurde. Need võivad läbi viia täiendavaid katseid, näiteks:

• Helihargi test: selles testis kasutatakse metallist instrumenti, mis vibreerib erinevatel kaugustel kõrvast. See aitab kindlaks teha, millal inimene enam heli ei kuule.

• Audiomeetriline test: inimene kannab kõrvaklappe ja arstid suunavad kontrollitud helitugevuse ja toonidega helid korraga ühte kõrva. Inimene annab märku, kui ta kuuleb edastatavat heli..

• Luukuulmise test: selle testiga tehakse kindlaks helilainete kandumine kõrva läbi luu.

    Meditsiinitöötaja jagab uuringute tulemusi patsiendiga ja soovitab vajalikke meetmeid. Mida varem saavad inimesed pärast varajaste kuulmislanguse nähtude ilmnemist diagnoosi, seda kiiremini saab arst hakata tegutsema, et vähendada kuulmislanguse või -kahjustuse mõju patsiendi elukvaliteedile.

Kuulmiskaotuse ravi

    Arstid võivad aidata inimese kuulmisvõimet parandada mitmel viisil, sealhulgas:

• kuuldeaparaadid

• keskkõrva implantaadid

• kohleaarsed implantaadid

• huultelt lugemine ja viipekeel

   Kuulmisarst saab uurida inimese mürast põhjustatud kuulmislanguse korral sobivaimat võimalust.

Kuulmiskaotuse ennetamise viisid kõrvaklappide kasutamise korral.

   Mõned lähenemisviisid kõrvaklappidega kuulmiskaotuse vältimiseks on järgmised:

• kõrvaklappide helitugevuse vähendamine alla soovitatava taseme, et piirata valju müraga kokkupuudet

• mürasummutavate kõrvaklappide kasutamine, mis blokeerivad välist heli, võimaldab inimestel nautida muusikat madala helitugevusega

• kõrvasiseste kõrvaklappide vahetamine kõrvapealsete kõrvaklappide vastu

• kuulamisaegade vähendamine

• rutiinne kõrvade kontroll

    Inimene saab vähendada helitugevust isegi siis, kui ta ei kasuta kõrvaklappe, näiteks teleris või nutitelefonis, ning kasutada kõrvakaitset valjude sündmuste või keskkondade puhul. Inimesed peaksid konsulteerima arstiga, kui neil on kõrvapõletiku nähud, näiteks: • pikaajaline kõrvavalu

• eritis kõrvast

• süvenenud või püsiv kuulmiskaotus

Kokkuvõte

   Kõrvaklappide liigkasutamine võib põhjustada püsivat kuulmiskaotust, kahjustades sisekõrva karvarakke ja kuulmisnärvi. Inimesed peavad kõrvaklappide kasutamisel pause tegema. Samuti peaksid nad vältima kokkupuudet müraga, mis ületab soovitatavat taset. Inimene peaks pöörduma kõrvaarsti poole, kui tal on kuulmislanguse hoiatusmärke, et ta saaks sobiva diagnoosi ja ravi. Vali müra, mida kõrvaklappidega kuulatav muusika kahtlemata on, võib kahjustada sisekõrva rakke ja membraane. Pikaajaline valju müra kuulamine võib kõrva karvarakke üle koormata, mistõttu need rakud võivad surra. Kuulmislangus areneb seni, kuni müras viibimine jätkub. Kahjulikud mõjud võivad jätkuda ka pärast müraga kokkupuute lõppemist. Kindlasti tuleb meeles pidada, et kuulmisrakud ei taastu.

Kui kaua võib korraga kõrvaklappe kasutada?

      Rusikareegel ütleb, et kahjustuste vältimiseks tuleks kuulata MP3 või teisi vastavaid heliallikaid 60% maksimaalsest helitugevusest 60 minutit päevas. Mida valjemat heli kuulatakse, seda lühem peab olema kuulamisele kulutatav aeg. Maksimaalse helitugevusega võib kuulata ainult 5 minutit päevas.

     Nn. nööpkuularid ehk siis kõrva paigaldatavad kõrvaklapid võivad nende sisekõrva vahetus läheduses olla suurema riskiga, kui neid mängitakse maksimaalse helitugevusega pikema aja jooksul. Samamoodi võivad ka kõrvapealsed, kuid kinnised kõrvaklapid, mis tagavad suurepärase müraisolatsiooni, põhjustada kuulmiskahjustusi, kui helitugevust ei hallata vastutustundlikult

   Paljud inimesed kasutavad ainult ühte kõrvaklappi. Ühe kõrvaklapi kandmine suurendab kõrvade väsimise ohtu ja võib ohustada teie kuulmist. See on suuresti tingitud nähtusest nimega Binaural Loudness Summation, mis tuleneb sellest, kuidas teie aju heli töötleb.

    Kõrvakahjustus, mis põhjustab kuulmisväsimust, avaldub peamiselt tinnitusena, kurtusena, täiskõrva tundena jne. Kui kasutate sageli kõrvaklappe, muutub heli jteie jaoks järk-järgult mürarikkaks. Kõrvaklappide pikaajaline kasutamine ilma puhkuseta võib põhjustada selliseid sümptomeid nagu tinnitus, kõrvavalu ja kuulmiskahjustus ning peapööritus.

 

 

 

 

4. Vestibulaarne neuroniit - vestibulaarse funktsiooni äkiline ühepoolne kadu

 

      MEDITSIINIAJALEHT DUODECIM 2004;120(16):1954-7

      Kyösti Laitakari ja Elina Mäki-Torkko

   Vestibulaarne neuroniit ehk tasakaalunärvi põletik on määratletud kui vestibulaarse funktsiooni ühepoolne puudulikkus, mis tekib mõne tunni või kõige rohkem päeva jooksul, ilma muude puudulikkuse sümptomiteta, nagu kuulmislangus või halvatus. See toob kaasa tugeva vertiigo, mida intensiivistavad pealiigutused ja asendimuutused. Haigustunnet suurendavad autonoomse närvisüsteemi reaktsioonid: iiveldus, kahvatus, higistamine ja oksendamine. Ravi on sümptomaatiline ja toetab loomulikku taastumist. Vaatamata katastroofilistele sümptomitele on prognoos hea. Peagi kohaneb kesknärvisüsteem muutusega, mis on sageli püsiv, ning normaalne talitlus taastub tavaliselt paari kuuga.

     Organismi tasakaalukontroll on tervik, mis koosneb silmade poolt edastatavast visuaalsest informatsioonist, lihaste ja kõõluste asendi tajumisest ehk propriotseptsioonist (jäsemete asendi tajumine ilma neid nägemata) ning sisekõrva tasakaaluorgani ehk vestibulaarorgani funktsioonist. Ajukoorde sisestatakse teadlik liikumiskavatsus, millele aju vastab väikeaju ja ajutüve poolt koordineeritavate lihaste üksikasjalike sooritusjuhistega, mille järel keha skeletilihased teostavad mitmeid lihastegevusi. Lihased, kõõlused, liigesed ja nahapinna retseptorid saadavad pidevalt aju tasakaalukeskusesse tagasisidena sõnumeid inimese asendi kohta, mida toetatakse visuaalsete aistingute (nägemise) ja sisekõrva tasakaalusõnumitega. Tehtud liigutuste ja nendega seotud sensoorse info tervik kajastub pidevalt lapsepõlvest kogunenud tasakaalu-, asendi- ja liikumismälu põhjal loodud eeldustes. Häire mis tahes tasemel selles tööahelas põhjustab ajule täiendavat aeganõudvat arvutustööd ja kontrollivajadust, mille puhul süsteem ei suuda enam muutuva olukorraga kaasas käia ning sellest tulenev kogemus on peapööritus. Oodatust hälbiv sensoorne informatsioon põhjustab vastuoluliste liigutuste hallutsinatsiooni ja selle sümptomina autonoomse närvisüsteemi aktiveerumist koos iiveldusega.

    Vestibulaarne neuroniit viitab ühepoolsele vestibulaarse funktsiooni puudulikkusele, mis tekib mõne tunni või maksimaalselt ööpäeva jooksul ilma muude sümptomiteta, nagu kuulmislangus või halvatus. See on üks kolmest kõige levinumast kõrvahaigusest, mis põhjustab äkilist peapööritust; sellest sagedasemad on ainult healoomuline asendipeapööritus (Tumarkini atakk) ja Meniere'i haigus. Vestibulaarse neuroniidi põhjus on siiani teadmata, kuid on viiteid viiruslikule taustale.

Sümptomaatiline diagnoos

   Vaatamata peapööritusele ja iiveldusele suudab patsient tavaliselt seista, kuid tal esineb kallutatus haigestunud kõrva suunas. Algul isegi palja silmaga nähtav või Frenzeli prillidega selgelt tajutav nüstagm ehk silmaterade tahtele allumatu liikumine, esineb horisontaalsuunas liikudes terve kõrva suubas.

     Hilisemas staadiumis, kui nüstagm on juba kadunud, tehakse ühepoolne vestibulaarne häire kindlaks peanoogutustestiga (Halamgyi ja Curthoys 1998). Tasakaaluorganite testimine kaloorsustestiga (vaheldumisi külma ja kuuma vee pritsimine kõrva) võib diagnoosi kinnitada pärast kõige raskemate sümptomite leevenemist: reaktsioon puudub täielikult või on kahjustatud poolel nõrgem.

    Vestibulaarse neuroniidi diferentsiaaldiagnostikas tuleb arvesse võtta põletikulisi või vereringega seotud kohleaarseid kahjustusi, perilümfifistulit ja peapööritust põhjustavaid tsentraalseid seisundeid, nagu ajutüve või väikeajuinfarkt. Väikeaju ja ajutüve kahjustused võivad põhjustada vestibulaarse neuroniidiga sarnase sümptomipildi, millega kaasneb sageli kergem iiveldus. Vestibulaarse tuuma kesksema kahjustusega kaasnevad tavaliselt ülalkirjeldatust erinevad silmade tõmblused ja muud neuroloogilised sümptomid, nagu koordinatsioonihäired, Horneri sündroom, lihasnõrkus, sensoorsed häired ja kõnehäired. Sel juhul on oluline viia läbi pea kompuutertomograafia või magnetresonantsuuring. Meniere'i haigusele iseloomulikud vertiigohood lõpevad tavaliselt mõne tunni jooksul. Peaasendi muutmisel tekkiv vertiigo ägenemine võib esialgu kaasa tuua mõtted healoomulisest asendipeapööritusest, mis esineb sagedamini, kui vestibulaarne neuroniit. Teisest küljest on kuni 15%-l vestibulaarsest neuroniidist paranenutest kirjeldatud hilisemas staadiumis healoomulist asendipeapööritust.

     Praktikas satuvad patsiendid tavaliselt raskete sümptomite tõttu EMO-sse. Mõnel juhul võib piisata isegi telefonikonsultatsioonist.

Tekib mõne tunni jooksul. Patsient taastub mõne päeva pärast. Võimalik, et eelnevad gripisümptomid.

"Perifeerne" nüstagm. Pea tõmblemise test positiivne. Tasakaaluhäire.

 

ENG: kaloritesti ühepoolne nõrkus. Audiomeetria: normaalne. Aju pilt: Normaalne

Toimub minutite/tundide jooksul. Kaasatud võib olla keskkõrvapõletik, üldine või meningiit.

 

Sama mis vestibulaarne neuroniit, pluss kuulmislangus ühes kõrvas

 

ENG: kaloritesti ühepoolne nõrkus. Audiomeetria: ipsilateraalne mõõdukas/raske sensorineuraalne defekt. Aju pilt: normaalne.

Äkiline algus. Eelnev vereringehaigus. Võib esineda ka muid neuroloogilisi sümptomeid.

 

Sama mis vestibulaarne neuroniit, pluss kuulmislangus ühes kõrvas. Võib olla seotud neuroloogiliste sümptomiteg

ENG: kaloritesti ühepoolne täielik puudujääk. Audiomeetria: tõsine kuulmislangus (kurt kõrv). Aju pilt: MK võib näidata varasemaid infarkte.

Peavigastuse, rõhu muutusega seotud äkiline algus. Võib-olla krooniline kolesteatoomiga kõrv

Sama nagu vestibulaarne neuroniit, tavaliselt ühe kõrva täiendava kuulmislangusega. Võib-olla kuulmekile rebend. Positiivne fistuli test, kui kõrvakanali rõhk muutub (mitte alati)

ENG: kaloritesti ühepoolne nõrkus. Audiomeetria: ipsilateraalne kerge kuni mõõdukas sensorineuraalset tüüpi defekt. Aju pilt: võib näha kolesteatoomi

 

Äkiline algus; varasemad vereringehäired; muud neuroloogilised sümptomid.

 

"Keskne" silmavärv. Pea tõmblemise test positiivne, kaasa arvatud vestibulaartuum. Tavaliselt neuroloogiline defitsiit.

ENG: ühepoolne nõrkus kaloritestis, kui esineb vestibulaartuum. Audiomeetria: ipsilateraalne sensoorset tüüpi defekt, kui AICA on blokeeritud. Aju pilt: ajutüve, silla või väikeajuinfarkt MK-s.

Ravi toetab loomulikku taastumist

    Kuna vestibulaarse neuroniidi patofüsioloogiat ei ole selgitatud, on ravi sümptomaatiline. Patsient, kes tajub end raskelt haigena, tuleb vabastada hirmust haiguse tagajärgede ees. Talle tuleb selgitada, et haigus ei too endaga kaasa püsivat puuet. Esimestel päevadel on asjakohane iivelduse leevendamine ravimitega (metoklopramiid, prokloorperasiin, 5-HT3 retseptori blokaatorid) ja piisava vedelikusaamise tagamine. Kuna haiguse viiruslikku tagapõhja ei ole võimalik kontrollida ja puuduvad tõendid ravimite kliinilise efektiivsuse kohta, ei ole ravimite kasutamine soovitatav. Pikemas perspektiivis tuleb patsienti julgustada taastuma, tehes harjutusi, et testida tema vastupidavust.

   Süstemaatilise treeningprogrammi rakendamine ilmselt kiirendab taastumisprotsessi, kuid praktikas on see patsiendi jaoks raske ning puuduvad selged tõendid selle kohta, et lõppolukord on loomuliku taastumisega võrreldes parem. Programmis harjutatakse oma pilgu fokuseerimist esmalt paigalseisvale, seejärel liikuvale objektile ja lõpuks ka pea liigutamist. Kaasatud on keha ja jalgade liigutused, suurendades järk-järgult kiirust ja täpsust. Patsient peab hoiduma sattumast olukordadesse, mis ilmtingimata põhjustavad pearinglust, sest just need häirivad tasakaalusüsteemi taastumist. Muidugi tuleb end vigastuste eest kaitsta. Põhimõtteliselt tuleb kõik vajalikud silmade ja keha liigutused uuesti läbi harjutada ja omandada.

Hilisemad sümptomid

     Mõnikord kordub vestibulaarse neuroniidi haiguspilt aastate jooksul mitu korda. Sel juhul on tõenäolise eelnev neurotroopse viirusnakkuse tekitatud kahjustus paranenud ja võimalik on uus, korduv kahjustus. Tavaliselt jääb alles vähemalt osaline kahjustus, mistõttu on süsteem muude häirete ilmnemisel varasemast haavatavam. Muutused nägemises, propriotseptsioonis (jäsemete asendi tunnetamine ilma neid nägemata) või tasakaaluorganite talitluses ühel kehapoolel põhjustavad kergemini raskemaid sümptomeid. Ebatavaliselt nõudlikud tingimused, nagu liikumine pimedal metsarajal või ebatasane maapind ja kiired pealiigutused, võivad tasakaalu pikaks ajaks destabiliseerida. Samuti on indiviidide vahel suured erinevused taastumises ja kõik ei saavuta kunagi oma varasemat sooritusvõimet. Taastumist on siiski täheldatud isegi rohkem kui aasta pärast kahjustust. Tasakaaluhäire võib uuesti ilmneda healoomulise pearinglusena, mille puhul saab seda tavaliselt ravida liigutustega, mis suunavad kõrvakristallid tagasi nende asukohta (nt Semont et al. 1988, Epley 1992 manöövrid).

KYÖSTI LAITAKARI, dosentti, erikoislääkäri
kyosti.laitakari@oulu.fi
OYS:n korva-, nenä- ja kurkkutautien klinikka
PL 22, 90029 OYS ELINA MÄKI-TORKKO, LT, överläkare
Lunds Universitetssjukhus, Hörselvårdsavdelningen
S-22185 Lund
Sverige
https://www.duodecimlehti.fi/duo94467

Soome keelest tõlkinud Heinar Kudevita

Kuidas heli kasutamine päeval ja öösel aitab teil tinnitust hallata?

    Vaatleme erinevaid saadaolevaid meetodeid alates taustamüra tekitajatest kuni kuuldeaparaatides olevate maskeriteni. Heli kasutamine tinnitusega toimetulekuks on väga populaarne. Seda nimetatakse heliteraapiaks või heli rikastamiseks. Enamik tinnitust põdevaid inimesi kasutab oma seisundi leevendamiseks mingil viisil heli, kas ainsa vahendina või koos teiste ravimeetoditega. Heliteraapia eesmärk on aidata muuta teie ettekujutust tinnitusest või reaktsiooni sellele. Heli võib aidata teil tähelepanu kõrvale juhtida tinnituse pealetükkivusest või aidata teie ajul sellega rohkem harjuda ja lõpuks seda ignoreerida. Seda nimetatakse harjumiseks. Heliteraapia võib olla tasuta või odav ning seda on ohutu kasutada. Proovida on palju erinevaid helivariante, et leida endale sobiv.

Mis on heliteraapia?

    Inimesed, kellel on tinnitus, märkavad sageli, et see on märgatavam ja häirivam vaikses keskkonnas, näiteks öösel. Teiste helide kuulamine võib aidata muuta need vähem pealetükkivaks või häirivaks. Heli tahtlikku kasutamist sel viisil nimetatakse heliteraapiaks ehk heli rikastamiseks. Juba 1903. aastal kasutas arst nimega Spaulding klaverimuusikat, et kohandada oma patsientide tinnituse sagedust. Ta suurendas mängitava muusika helitugevust, kuni tinnitus muutus patsiendile kuuldamatuks.

    1993. aastal tutvustasid Jastreboff ja McKinney teooriat "häiritud kuulmissüsteemi harjumisest" ja kasutasid madala tasemega helisid, et aidata parandada inimese tinnitust. Heli kasutamine on jätkuvalt tinnituse ohjamise strateegiate "tööriistakoti" standardosa. Lisaks aitab selle kasutamine inimestel tinnitusest rohkem aru saada ning on otseselt seotud emotsionaalsete reaktsioonide ja stressi ohjamisega.

Kuidas heliteraapia töötab?

   Mõned teadlased usuvad, et heliteraapia põhjustab funktsionaalseid muutusi aju kuulmisosade tundlikkuses. Teised arvavad, et see muudab inimese suhtumist lakkamatusse tinnitusse psühholoogiliselt või aitab lõõgastuda. Õigus võib olla nii ühtedel, kui teistel.

    Heliteraapiat saab kasutada eneseabitehnikana või ühe elemendina laiemast tinnituse raviprogrammist, mida pakutakse haigla või kliiniku toel. Uuringud on leidnud, et heliteraapia mängib inimeste tinnituse paranemisel vähem olulist rolli kui nõustamine. Võib-olla on kõige parem pidada seda üheks tööriistaks mitmete seas, mida võib kasutada, mitte ainsa asjana, mida proovida. Seda ideed toetab komitee, kes koostas NICE tinnituse juhised.

     Heliteraapia kasutamine on aga üks lihtsamaid praktilisi asju, mida saate enda heaks teha.

    Heliteraapiat võib pakkuda teid ümbritsev keskkond (näiteks avatud aken) või te võite kasutada selleks mõnda MP3 taolist mängijat

• allalaaditav CD või MP3 või raadio

• nutitelefoni rakendus

• öö-/lauaheligeneraatorid

• kantav heligeneraator.

    Need kõik võivad pakkuda loomulikke helisid, "valget müra" või vaikset muusikat. Tänapäeval on enamik kuuldeaparaate varustatud tinnituse programmiga.

     Teile sobiv heliteraapia tüüp sõltub teie isiklikest asjaoludest ja teie eelistustest. Enamik inimesi saab kõige paremini läbi heliga, mis ei nõua liiga palju tähelepanu ja mida on meeldiv kuulata. Paljud inimesed leiavad, et mõned taustahelid, näiteks kauge liiklus, hõivatud kontori müra, tuul puuokstes või mererannas murduvad lained muudavad nende tinnituse vähem märgatavaks. Mõnikord võib lihtsalt akna avamine pakkuda kogu vajaliku heli rikastamise. Teised alternatiivid võivad olla ventilaator magamistoas või tiksuv kell.

    Lõõgastava muusika ja loodushelide CD-d on laialdaselt saadaval. Paljudes kohalikes raamatukogudes on need laenutamiseks saadaval, nii et saate neid proovida. Samuti saab veebisaitidelt alla laadida laia valikut loodushääli, et neid MP3-mängijates, mobiiltelefonides ja muudes kaasaskantavates seadmetes esitada. Saadaval on ka lõõgastavad taskuhäälingusaated ja veebivideod. Paljud neist on tasuta.

    Kui teil on nutitelefon, on palju rakendusi, mis pakuvad lõõgastavaid, loomulikke või loodushelisid. Ka neist on enamik tasuta.

    Proovige erinevaid helisid, et leida, mis teie jaoks sobib. Kui õrn vihma või lainetuse heli rannas ei meeldi, kuidas on lood tuule või kevadise linnukooriga? Loodushääle kuulamine võib teie heaolule ka muid eeliseid tuua.

    Need kaasaskantavad seadmed pakuvad ühe nupuvajutusega valikut rahustavatest helidest. Saate reguleerida helitugevust vastavalt oma kuulmisele. Neil on ka taimer, mis lülitub välja, kui olete magama jäänud.

   Kui teil on raskusi magama jäämisega, võib öösel kuulata meeldivat lõõgastavat heli. Kui heliseade jäetakse ööseks tööle madalal helitugevusel, eemaldab heli rikastamine ka tinnituse. Mõningaid heligeneraatoreid ning enamiku CD- ja MP3-mängijad saab ühendada padjakõlari või helipadjaga, muutes heli partneritele vähem kuuldavaks. Isegi paljud inimesed, kellel tinnitust ei esine, naudivad ka öösel rahustavate helide kuulamist, nii et see ei pruugi olla probleem!

    Kantavaid heligeneraatoreid tuntakse mõnikord ka kui kõrvasiseseid valge müra generaatoreid. Need näevad välja nagu väikesed kuuldeaparaadid ja neid on kahte tüüpi, mida kantakse kõrvas või kõrva taga. Need tekitavad pidevat valget müra, mis on heli, mis sarnaneb raadiole, mis on häälestatud jaamavälisele alale (staatiline heli). Kantavaid heligeneraatoreid peaks tinnituse raviprogrammi raames alati paigaldama tinnituse spetsialist.

     Paljud eelistavad kõrvataguse heligeneraatorit, kuna need ei blokeeri kõrva ega kahjusta kuulmist. Kui teil on kuulmislangus, isegi kui see on väga kerge, ja kuulamine väsitab teid, on tõenäoliselt abi kuuldeaparaatidest. Need pakuvad heli rikastamist, aidates teil paremini kuulda tinnitust mõnevõrra summutavaid taustahelisid. Enamik inimesi kuuleb oma tinnitust vähem, kui nende kuuldeaparaadid on sisse lülitatud. Kuuldeaparaate saab kasutada koos siin kirjeldatud heliteraapia meetoditega.               

     Heliteraapia eesmärk on jõuda punktini, kus aju "filtreerib" suurema osa ajast tinnitust, kui ebaolulist heli, kuigi see jääb siiski alles.. Seda nimetatakse harjumiseks. Harjumine saavutatakse kõige paremini, kui kasutate heli rikastamist tasemel, mis on teie tinnitusest pisut vaiksem. Mõned inimesed on kasutanud maskeerimist selle sõna otseses mõttes, kuulates taustaheli tugevusega, mis katab tinnituse, lootes nii olukorda veidi kergendada. Kuid see lähenemine ei soodusta pikaajalist harjumist ja võib maskeerimise väljalülitamisel põhjustada tinnituse valjemin.

     Heliteraapia on tinnitusega toimetuleku puhul oluline, kuid siiski võib seda võrrelda valuvaigistajatega. Nagu valuvaigistajad kõrvaldavad valu, kuid mitte selle põhjuse, mõjub ka heliteraapia eelkõige tinnituse tagajärgede, mitte tinnituse enda puhul. Tinnitus jääb püsima ja pile sagedased juhtumid, kui helitausta kasutamine on isegi suurendanud tinnituse intensiivsust. Pealegi ei ole taustaheli võimalik kasutada igas olukorras. Palju olulisem on vähendada algpõhjuse osa ehk siis harjutada ennast elama tinnitusega.

 

 

14. detsember 2023 

     Lihaspinged selja-, kaela- ja pealihastes võivad olla osa tinnituse põhjustest või põhjustada juba olemasoleva tinnituse suurenemist. Raske füüsiline treening, vale kehaasend ja liigutused treeningu ajal, samuti pikaajaline stress ja valed tööasendid võivad põhjustada pinge- ja valuseisundeid, mis võivad muutuda isegi krooniliseks. Selle tulemusena võib tekkida somatosensoorne tinnitus, kus aju kuulmispiirkonna aktiivsus suureneb kas otseselt või mitme teguri koosmõjul.

Somatosensoorse tinnituse uurimine ja ravi

     Somatosensoorse tinnituse raviks sobivad ravimeetodid on triggerpunkti-, asendi- ja külmvenitusravi, massaaž, osteopaatia ja füsioteraapia. Raviks tehakse esmalt terviklik uuring, et selgitada välja, kas tinnitus on seotud somatosensoorse faktoriga. Lisaks saab teada, millised lihased või lihasgrupid on sümptomi taga ja milline ravi neile kõige sobivam on. Aruande alusel koostamtakse raviplaani, mis sisaldab soovitatavat ravivormi, vajadusel õe juhiseid ning enesehooldusharjutuste juhiseid ja juhiseid. Kui teie lihaspingete ja -valu taustaks on pikaajaline stressireaktsioon, sisaldab raviprogramm ka lõõgastavaid hooldusi.

Triggerpunktid, kehaasend ja külmvenitusravi

   Uuringute tulemusel saadud infol põhinev päästik- ehk triggerpunkti-, asendi- ja külmvenitusteraapia on tõhus spetsiifiline somatosensoorse tinnituse ravi. Päästikpunktid on lihase punktid, mis põhjustavad refleksvalu või muid aistinguid, mis tunduvad puudutamisel kõvemad kui ülejäänud lihaskond ja on puutetundlikud. Käivituspunkte käsitletakse kahel viisil. Üks võimalus on füsioterapeutiline külmvenitamine ja anesteetikumi süstimine triggerpunktidesse.

   Teine võimalus on fastsiaalne manipuleerimine. Selles lõdvendatakse trigerpunktidest moodustunud fastsia kihid tugeva massaažiga.

     Külmvenitamine lõdvestab lihaseid. Seda tehakse järgmiselt: pihustatakse õhukese uduna külmasprei lihaskiudude suunas ja seejärel venitatakse lihast samas suunas. Lõpuks soojendatakse ala niiske sooja rätikuga. Iga lihast töödeldakse 3-5 korda, seejärel muudetakse ravipiirkonda.

     Healoomuline asendipeapööritus võib olla selgroo kõveruse ning parema ja vasaku külje lihaspingete erinevuse põhjuseks. Sel juhul on kehahoiakuravi viis, kuidas tasakaaluelundi poolringkanalite tasakaalukivid (otoliitid) õigesse kohta tagasi saada.

Massaaž, osteopaatia ja füsioteraapia

      Sellise teraapiaga ei tohi hakata tinnitust iseseisvalt ravima. Kasu asemel võite teha hoopiski kahju. Raviasutuselt saate uuringutele tuginedes soovituse teile sobiva raviviisi kohta ja juhised, mille saate koos oma valitud füsioterapeudiga üle vaadata. Sellega saate ravist parima võimaliku kasu.

     Massaaž, osteopaatia ja füsioteraapia võivad ravida ja isegi ennetada lihas-, liiges- ja lülisambaprobleeme. Samas on olemas näiteks lõõgastava toimega massaaž, mis lisaks lihaspingete vallandamisele aktiveerib parasümpaatilist närvisüsteemi. Lisaks lihaspingeseisundite käivitamisele keskenduvad osteopaatia ja füsioteraapia tugilülisamba võimalike ebaõigete asendite korrigeerimisele, mis võivad olla pinge- ja valuseisundite põhjuseks ning toimivad seega nii ravi- kui ka ennetava meetmena.

Füüsilise ravi eesmärk

    Füüsilise ravi eesmärk on somatosensoorse tinnituse korral tinnituse mõjutamine lihasvalude ja pingeseisundite eemaldamise teel. Muus osas on tinnituse puhul oluline eesmärk leevendada organismi stressireaktsiooni ja vähendada lihaspingest tingitud kuulmispiirkonna aktiivsust ning seeläbi tinnituse heliaistingut.

   Märkimisväärne on ka massaaži ja eriti osteopaatia ja füsioteraapia ennetav toime. Lülisamba valede asendite korrigeerimine aitab kaasa sellele, et lihaskond ja liigesed ei allu nii trennis kui ka igapäevaelus nii suurele pingele ega jää seega nii kergesti haigeks. Keha vastupanuvõimet stressile parandavad ka harjutused, mis korrigeerivad kehahoiaku ja venitusharjutuste asendeid ja trajektoore. Kõigi nende eesmärk on avaldada tinnitust positiivselt kas otseselt või kaudselt. See ei tähenda tingimata, et tinnitus peatub, kuid paranenud enesetundela ja rahulikumale suhtumisele tinnitusse, häirib tinnitus inimest tunduvalt vähem.