Selles ajakirjas:

1. Lugejale

2. Meniere`i haigusest

3. Meniere`i haigus kui sellega liitub nohu

4. Vestibulaarne migreen kõigutab

5. „Parem suutäis soolast, kui maotäis magedat”

6. Stress

7. Kuidas võtta vitamiine ja toidulisandeid

1. Lugejale

2. Meniere`i haigusest
​

   Meniere`i haiguse sümptomid on põhjustatud vedeliku kogunemisest sisekõrva sektsioonidesse, mida nimetatakse labürindiks. Labürint sisaldab tasakaalu- (poolringikujulised kanalid ja otoliitsed organid) ja kuulmisorganeid. Sellel on kaks osa: luulabürint ja kilelabürint. Kilejas labürint on täidetud vedelikuga, mida toodavad pidevalt spetsiaalsed epiteelirakud, mida nimetatakse stria vascularis'eks. See vedelik – endolümf, koosneb põhiliselt kaaliumisooladest. Selle ülesandeks on stimuleerida tasakaaluorganites retseptoreid (tasakaalurakke) keha liikumise ajal. Seejärel saadavad retseptorid ajule elektrilisi signaale keha asendi ja liikumise kohta. Sisekõrvas avaldatakse väliskõrva kuulmekanalisse saabuvate helilainete poolt helivibratsiooni tulemusena vedelikule survet, mis stimuleerib kuulmisrakke, mis saadavad signaale kuulmisnärvi kaudu aju kuulmiskeskusesse.
      Meniere`i haiguse korral häirib endolümfi liigne kogunemine labürindis normaalset tasakaalu ja kuulmissignaale sisekõrva ja aju vahel. See kõrvalekalle, mida tuntakse endolümfaatilise hüdropsina, põhjustab peapööritust ja muid Meniere`i haiguse sümptomeid.
Miks inimestel tekib Meniere`i haigus?
      Meniere`i haiguse põhjustamise kohta on palju teooriaid, kuid kindlaid vastuseid pole. Mõned teadlased arvavad, et Meniere`i haigus on veresoonte ahenemise tagajärg, mis sarnaneb migreeni põhjustavale olukorrale. Teised arvavad, et Meniere`i haigus võib olla viirusnakkuste, allergiate või autoimmuunreaktsioonide tagajärg. Kuna Meniere`i haigus näib esinevat sageli ka perekondades, võib see olla ka geneetiliste variatsioonide tagajärg, mis põhjustavad kõrvalekaldeid endolümfivedeliku mahus või regulatsioonis.
Kuidas diagnoositakse Meniere`i haigust?
    Meniere`i haigust diagnoosib ja ravib kõige sagedamini otolarüngoloog (tavaliselt nimetatakse teda kõrva-, nina- ja kurguarstiks või ENT-ks). Siiski ei ole kindlat testi või üksikut sümptomit, mida arst saaks diagnoosimiseks kasutada. Diagnoos põhineb patsiendihaiguslool ja järgmistel juhtudel:

• Kaks või enam vertiigo episoodi, millest igaüks kestab vähemalt 20 minutit
• Tinnitus
• Ajutine kuulmislangus, mis on audiomeetriliselt kindlaks tehtud
• Survetunne kõrvas

   Tavaliselt teevad arstid ka kuulmistesti, et teha kindlaks Meniere`i haigusest põhjustatud kuulmiskaotuse ulatus. Muude haiguste, eriti ajukasvajate välistamiseks võib arst taotleda ka mõnikord aju magnetresonantstomograafiat (MRI) või kompuutertomograafiat (CT). 
Kuidas Meniere`i haigust ravitakse?
     Meniere`i haiguse jaoks ei ole veel toimivat ravi, kuid teie arst võib soovitada mõnda allolevatest ravimeetoditest, mis aitavad teil haigusseisundiga toime tulla.
Ravimid
   Meniere`i haigushoo kõige invaliidistavam sümptom on pearinglus. Retseptiravimid, nagu meklisiin, diasepaam, glükopürrolaat ja lorasepaam, võivad aidata pearinglust leevendada ja haigushoo kestvust lühendada. Soolatarbimise vähendamine ja diureetikumid. Soola piiramine ja diureetikumide (veeeemaldustabletid) võtmine aitavad mõnel inimesel pearinglust kontrolli all hoida, vähendades kehas peetava vedeliku kogust, mis võib kokkuvõttes aidata vähendada vedeliku mahtu ja rõhku sisekõrvas.
Muud muutused toitumises ja käitumises
      Mõned inimesed väidavad, et kofeiin, šokolaad ja alkohol muudavad nende sümptomeid hullemaks ja kas väldivad või piiravad neid oma menüüs. Ka mittesuitsetamine võib aidata sümptomeid vähendada.
Süstid
      Gentamütsiin on antibiootikum, mille kõrvaltoimeks on närvi töö pärssimine. Selle süstimine keskkõrva nõrgendab tasakaalunärvi tundlikkust ja aitab kontrolli all hoida peapööritust, kuid suurendab oluliselt kuulmislanguse riski, sest gentamütsiin võib kahjustada sisekõrva mikroskoopilisi karvrakke - kuulmisrakke. Mõned arstid süstivad selle asemel kortisooni, mis sageli aitab vähendada pearinglust ja millel puudub kuulmiskaotuse oht.
Surveimpulssravi.
​     Tegemist on akvaariumipumba põhimõttel töötava, kuid siiski keerulisema seadmega, mis edastab vooliku kaudu vahelduvaid, lühiajalisi õhuimpulsse. USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) kiitis hiljuti heaks Ménière'i tõve jaoks mõeldud seadme, mis sobib väliskõrva ja edastab keskkõrva vahelduvaid õhurõhuimpulsse. Tundub, et õhurõhu impulsid toimivad endolümfivedelikule, et vältida pearinglust. Selle meetodi efektiivsus on hetkel veel küsitav
Kirurgia.
    Operatsiooni võib soovitada, kui kõik muud ravimeetodid ei ole pearinglust leevendanud. Endolümfaatilisel kotikesel (reguleerib endolümfi hulka sisekõrvas) tehakse selle dekompressiooniks mõned kirurgilised protseduurid. Teine võimalik operatsioon on vestibulaarse närvi läbilõikamine, kuid kuna selle puhul on oht vigastada nn. kolmiknärvi teisi komponente – kuulmisnärvi ja näonärvi (hoolitseb näolihaste töö eest), siis on sellest enamasti loobutud.  
Alternatiivmeditsiin.
    Kuigi teadlased on uurinud mõningate alternatiivsete meditsiiniliste ravimeetodite kasutamist Meniere`i haiguse ravis, pole siiani tõendeid selliste ravimeetodite, nagu nõelravi või hüpnoos, tai chi või taimsed toidulisandid, nagu gingko biloba, niatsiin või ingverijuur, tõhususe kohta. Rääkige kindlasti oma arstile, kui kasutate alternatiivseid ravimeetodeid, kuna need võivad mõnikord mõjutada tavapäraste ravimite tõhusust või ohutust.
Millised on Meniere`i haigusega inimeste väljavaated?
     Teadlaste hinnangul paraneb kuus inimest 10-st peale paarikümne aasta pikkust põdemist iseseisvalt või suudavad oma peapööritust dieedi, ravimite või seadmete abil kontrollida. See tähendab, et haigushood lakkavad, kuigi oht haiguse uuenemiseks on endiselt olemas. Väike rühm Meniere`i haigust põdevaid inimesi saab aga leevendust ainult operatsiooniga.
Milliseid uuringuid Meniere`i haiguse kohta tehakse?
  Meniere`i haigust põhjustavate sisekõrva bioloogiliste mehhanismide mõistmine juhendab teadlasi ennetusstrateegiate ja tõhusama ravi väljatöötamisel. NIDCD toetab teadusuuringuid kogu riigis, mis on:

• Gentamütsiini kõige tõhusama annuse määramine, millel on väikseim kuulmiskaotuse oht.
• Kõrvasisese seadme väljatöötamine, mis kasutab programmeeritavat mikrovedelikupumpa (arvutikiibi suurune), et viia täpselt sisekõrva vertiigot leevendavaid ravimeid.
• Endolümfi mahu ja sisekõrva funktsiooni vahelise seose uurimine, et teha kindlaks, kui palju endolümfi on "liiga palju". 

 
​  Teadlased loodavad välja töötada meetodid sisekõrva vedelikega manipuleerimiseks ja ravimeetodid, mis võiksid alandada endolümfi mahtu, et sellega vähendada või kõrvaldada pearinglust.

3. Meniere`i haigus, kui sellega liitub nohu

   Heinar Kudevita
   Tallinn, 2026.

​     Igaüks, kellel on Meniere'i haigus, teab, et ka parematel päevadel ei ole see selline haigus, mida keegi endale ihaldaks.. Aga kui lisada sellele veel nohu ja sellest tulenev, kujutab see haigus endast õudusunenägu. Enamik Meniere’i haigust põdevaid inimesi ei mõtle nohule enne, kui nad seda tegelikkuses kogevad. Siis saavad nad tunda selliseid haigushoogusid, mida nad pole kunagi varem aimanud olevat olemaski. Piisab suhteliselt tagasihoidlikult tilkuvast ninast, et põdeja mõneks päevaks nö. rajalt täielikult maha võtta.

     Mitte kaua pärast Meniere´i diagnoosi kinnitamist sain tunda seda esimest korda, kui mul oli tekkinud korralik nohu. Minu haigus oli siis algstaadiumis, mis tähendab, et haigushood olid sellel ajal kõige ägedama iseloomuga. Nagu enamik mehi, mõtlesin ka mina, et kui ma olen külmetamise tagajärel nohu saanud, leban lihtsalt rahulikult voodis ja kannatan paar päeva vaikides – see ei oleks ju esimene kord, kui mul nohu on olnud. Kuid juba esimene nuuskamine muutus kiiresti jõhkrateks pearinglushoogudeks, kuni jõudis punktini, kus ma olin täielikult tegutsemisvõimetu. Ja iga järgneva külmetusega, mis mul aastate jooksul on olnud, kordus see kõik. Kõigepealt tuleb äge pearinglus ja siis kaob tasakaal – justkui oleksin tagasi jõudnud sellesse ajajärku, mil õppisin esimest korda oma haigusega toime tulema.
      Kuid siis, olles toibunud järjekordsest nohust, mis, nagu teada kolm päeva tuleb, kolm päeva kestab ja kolm päeva läheb, hakkasin mõtlema, miks nohu Meniere'i haigust nii palju mõjutab. Kui räägite oma saatusekaaslastega mõnes foorumis, nõustub peaaegu igaüks neist, et kui teil on Meniere'i haigus, on nohu viimane, mida te lisaks ihaldaksite.             

     Otsustasin selle küsimusega pöörduda oma neuroloogi poole, kes näis midagi teadvat Meniere`i haigusest. Ta oletas, et nohu võib muuta vestibulaarsete häiretega inimestel vedeliku (endolümfi) tasakaalu sisekõrvas, kuid ta ise ei olnud lugenud ühtegi uuringut selle kohta, miks see nii on. Tema teooria oli, et nohu puhul tekkiv vedelik avaldab survetunnet kõrva, mille tulemuseks oli kontrollimatu pearinglus, tasakaalukaotus ja soov, nagu oli hollandi maalikunstnikul Vincent van Goghil, lõigata oma kõrv maha lakkamatu tinnituse tõttu (nagu me teame, van Gogh viis oma kavatsuse ka täide).            See, et nuuskamisel suureneb rõhk keskkõrvas, on üldtuntud fakt.
       Ma ei olnud selle vastusega päris rahul ja esitasin selle küsimuse ka oma kõrva-nina-kurguarstile. Ta oli olnud minu puhul üldiselt abivalmis, kuid ka tema polnud teadlik selleteemalistest uuringutest. Kuid ta ütles, et kõrva-nina-kurguarstide seas valitseb üksmeel selles, et nohu mõjutab mingil moel kõrvas olevaid vedelikke. Olles nüüd mõnevõrra targem, otsustasin uurida, kas on kuidagi võimalik leevendada nohu ajal tekkivaid kannatusi. Kahjuks oleksin pidanud kuulama nii oma neuroloogi kui ka kõrva-ninakurguarsti arvamust – ainuüksi Meniere’i haiguse kohta infot praktiliselt polnud, mis siis rääkida veel kõikvõimalikest muudest teguritest, mis sellega võivad kaasneda.
​      Kuid pärast veel mõnda külmetushaigust ja katse-eksitusi avastasin, et range dieedist kinnipidamine aitas pisut. Ma leidsin, et kui olin vähendanud soola tarbimist (ja kaotanud selle tulemusena oma menüüst mitmeid oma lemmiktoite), loobunud alkoholist ja kofeiinist ning piiranud suhkrusisaldust (suitsetamisest ma ei räägigi – sellest loobumine on lausa kohustuslik), oli nohu muutunud mõnevõrra talutavamateks. Muidugi, isegi kui järgite rangelt dieeti, pole tilkuv nina ikkagi midagi meeldivat, kuid see aitab. Tõenäoliselt aitab mind nüüd ka see, et olen pearinglusega harjunud ja mu tasakaal on aastatepikkuste tasakaaluharjutustega paranenud.
​       Niisiis, kas nohu mõjutab teie Meniere'i haigust? Oleks väga huvitav saada sellele küsimusele tagasisidet.

4. Vestibulaarne migreen kõigutab
​

Tekst: Mari Havia
LT, kõrva-, nina- ja kurguarst, audioloog
Artikkel ilmus ajakirjas Päänsärky 1/2018.

​    Pearinglus esineb mingil eluperioodil enam kui 20 protsendil inimestest. Vertiigo võib olla pöörlemine, mille puhul tundub, nagu inimene keerleks ruumis, õõtsumine, kukkumistunne, tasakaalutuse tunne või pearinglus, mille puhul tundub, nagu keerleks ümbritsev ruum. Tavaliselt peetakse pöörlevat pearinglust sisekõrva tasakaalusüsteemist tulenevaks põhjuseks ja seda nimetatakse ka peapöörituseks. Peapöörituse korral on liikumistunne siis, kui liikumist tegelikult ei toimu või pea liigutamise tagajärjel tekib ebanormaalne liikumistunne. Näiteks pead pöörates võib patsient kogeda liigutuse jätkumist pärast seda, kui pea on juba peatunud või pilt võib nii-öelda "silmades keerleda".
     Vertiigo esineb hinnanguliselt mingil eluperioodil umbes 10% elanikkonnast. Vertiigoga kaasneb sageli silmade ebanormaalne liikumine, nüstagm, mille puhul silmad liiguvad tahtmatult edasi-tagasi küljelt küljele või ülalt alla. Iga teine migreeni põdeja tunneb pearinglust mingil hetkel ja mingil kujul, kuid 25 protsenti kogeb pearinglust peapööritusena. Seoses ägeda vertiigohooga esines 70%-l uuritavatest ka spontaanne nüstagm.
    Vestibulaarne migreen on migreeniga seotud peapööritus, mis mõjutab 1–3% elanikkonnast ja mida peetakse korduva peapöörituse kõige sagedasemaks põhjuseks. Sõna "vestibulaarne" viitab sisekõrva, vestibuli, tasakaaluorganile. Vestibulaarse migreeni korral on valdaval enamusel patsientidest korduvad vertiigohood, mis kestavad mõnest minutist kuni kolme päevani, millega kaasnevad iiveldus ja migreeni sümptomid, nagu migreenipeavalu, heli- ja valgustundlikkus, kuid võimalikud on ka kuulmisnähud, kuigi tavaliselt kerged. . Mõnel patsiendil tekib peaasendist või voodis asendivahetusest tingitud peapööritus, samas kui mõnel patsiendil tekib peapööritus üsna pideva tasakaalutustundena, mis süveneb episoodide kaupa.
Aladiagnoositud sündroom
     Migreeni avaldumist vertiigohoogudena on korduvalt teatatud alates neuroloogia algusaegadest, 1870. aastatest. Praktilises patsienditöös on sündroom aga endiselt vähetuntud ja -tunnustatud ning seetõttu veel väga aladiagnoositud. Uuringute järgi on kaks kolmest migreeni peapööritust põdevast inimesest sümptomite tõttu arsti poolt läbi vaadatud, kuid vaid 20%-l neist oli diagnoositud 21 vestibulaarne migreen. Vestibulaarset migreeni palju uurinud sakslased Neuhauser ja Lempert, kes on ka sündroomi kriteeriumid avaldanud, on tabavalt väitnud, et "puude tagant pole metsa nähtud". Sellise arusaamatuse põhjuseks võib olla asjaolu, et sisekõrva tasakaaluorgani haigused on traditsiooniliselt olnud kõrva-, nina- ja kurguhaiguste pärusmaa, migreen ja selle ravi aga neuroloogide pärusmaa. Tegelikult viitas Boenheim vestibulaarsele migreenile, ehkki tollal nime all Hemicrania vestibularis, esmakordselt 1917. aastal. Kayan ja Hood avaldasid 1984. aastal ajakirjas Brain oma teedrajava artikli, mis tõi esile migreenihaigete kohleaarse kuulmise tasakaalusüsteemi sümptomid. Sellest ajast alates on sellel teemal avaldatud rahvusvahelisi uurimisaruandeid, eriti 2000. aastatel Neuhauseri ja kaaslaste poolt.
     Praeguse arusaama kohaselt on vestibulaarne migreen kõige sagedasem korduvate peapööritushoogude põhjus ja alates 2012. aastast on see defineeritud kui iseseisev diagnostiline üksus.
Vestibulaarse migreeni kriteeriumid
   Diagnoosimist raskendab asjaolu, et migreenihaigetel esineb sagedamini ka teisi vertiigo sündroome, nagu healoomuline asendipeapööritus ehk Tumarkini atakk, Meniere'i haigus ja posturaalne peapööritus, mis on tingitud vererõhu langusest kiirel püstitõusmisel. Ka migreenihaigetel esineb liikumisest põhjustatud peapööritust rohkem kui teistel, kuid see ei tekita diagnostilisi probleeme. International Headache Society (IHS) ja Barany Society, vestibulaarsete uuringute ja diagnostika katusorganisatsioon, on avaldanud ühised vestibulaarse migreeni kriteeriumid:
1. Vähemalt 5 mõõduka või tugeva intensiivsusega pearingluse episoodi, mis kestavad 5 minutit kuni 72 tundi,
2. migreen või migreen minevikus, nii et see vastab IHS-i kriteeriumidele;
3. Üks või mitu migreeni sümptomit vähemalt iga teine haigushoo (migreenipeavalu, heli- või valgustundlikkuse, nägemise või muud aura sümptomid) ja
4. muud põhjused välistatud.
Migreenne pearinglus ilma peavaluta
     Vestibulaarne migreen võib ja sageli esineb ka ilma peavaluta. Keskmiselt on ainult igal neljandal inimesel migreenne peapööritus koos peavaluga ja mõnel patsiendil esineb peapööritus mõnikord koos peavaluga ja mõnikord ilma selleta. Patsient ei tea alati omal algatusel esile tuua migreenile sobivaid kaasnevaid sümptomeid seoses pearinglusega. Need võivad jääda patsiendile tähtsuselt teisejärguliseks peapööritushoo kõrval. Episoodi keskmine kestus on 3 tundi, kuid kui see ilmneb peavaluga samal päeval, siis on leitud, et pearinglus kestab kauem kui ilma peavaluta. Mõnel patsiendil võib haigushoost täielikuks taastumiseks kuluda nädalaid. Episoodide vahel võivad mööduda päevad, kuud või aastad, kui haigushooge ei esine.
      Nagu migreeni puhul üldiselt, on vestibulaarse migreeni provotseerivateks teguriteks stress, näljatunne, unepuudus ja hormonaalsed põhjused, näiteks ilmnemine enne menstruatsiooni. Halb pealiigutuste taluvus on tüüpiline vestibulaarse vertiigoga patsientidele. Pealiigutused põhjustavad pearingluse sümptomeid enam kui 70% patsientidest. Samuti võib väheneda vaateväljas liikuvate objektide talutavus ning kinolinal toimuva või reaalse liikluse vaatamine võib suurendada või tekitada peapööritustunnet, mille puhul räägime visuaalsest peapööritusest. Peapöörituse sümptomi ajal on peaaegu kõigil patsientidel seismisel ja liikumisel ebakindlustunne. Tasakaaluuuringud on näidanud patsientidel suurenenud kõikumist migreense peapööritushoo ajal, mis suureneb siis, kui patsient sulgeb silmad, mis viitab sarnasele probleemile, mida tavaliselt esineb kohleaarset tüüpi vertiigo puhul, st patsiendid sõltuvad tavapärasest rohkem nägemise abist tasakaalu hoidmisel ja sümptomid tekivad eriti pimedas, kui pole võimalik pilku fokuseerida. Sümptomiteta perioodil on patsientide olukord tasakaalutestides normaalne.
Põhjustav mehhanism on teadmata
     Vestibulaarse migreeni tekkemehhanism ei ole teada, kuid migreen võib häirida sisekõrva, ajutüve või ajukoore tasandil kohleaarse tasakaalusüsteemi toimimist. Põhjuseks võib olla tasakaalusüsteemi ebanormaalne aktiveerumine kesk- või perifeerse närvisüsteemi tasemel või naaberaju tuumades; 5. kraniaalnärvi ja tasakaalunärvi tuumade vahelise ühenduse kaasatus sümptomi tekkesse. Haiguse pärilikkus on võrdlemisi sagedane ja võib põhineda autosomaalsel domineerival pärilikkusel, kus meestel on pärilikkus madalam. Kuid vaatamata uuringutele ei ole selle sümptomi pärilikku põhjust leitud. Edutult on otsitud pärilikku kõrvalekallet kromosomaalsest piirkonnast, kus leiti vale kaltsiumikanaleid kodeeriv geen, mis leiti olevat päriliku hemipleegilise migreeni ja episoodilise ataksia põhjus, mõlemal võib oluliste sümptomitena esineda vertiigo ja migreeni peavalu.
     Vestibulaarne migreen võib alata igas vanuses, kuid keskmine haigestumise vanus on naistel 37 ja meestel 42. Naised haigestuvad 5 korda sagedamini kui mehed. Migreen ise on sageli alanud juba noorena. Tundub, et sündroom on tavalisem migreenihaigetel, kelle migreeniga ei kaasne aura sümptomeid. Lastel esinevad sageli ka migreenihood, millega seoses võib muidu terve laps olla kahvatu, tunda iiveldust, olla ärevil ja kogeda peapööritust kas pöörleva aistingu või tasakaalutustundena. Lastel on sellist peapööritust nimetatud lapsepõlve korduvaks healoomuliseks peapöörituseks, kuid praeguse arusaama kohaselt peetakse seda sümptomit migreeni eelkäijaks ja paljudel neist lastest areneb hiljem migreen koos peavaludega.
    Vertiigo sümptom võib kesta aastaid ja lõppeda aastaid enne peavalu ilmnemist. Migreeniga seotud korduvat pearinglust esineb hinnanguliselt ligikaudu 3 protsendil 6–12-aastastest lastest.
Vestibulaarse migreeni diferentsiaaldiagnoos
​       Kõige sagedasem inimestel esinev peapööritus on healoomuline asendipööritus (Tumarkini atakk), mille põhjuseks on tavaliselt kaltsiumiladestuste kogunemine sisekõrva tasakaaluorgani poolringkanalisse. See ilmneb pärast lühikest, mõnesekundilist viivitust voodis keerates, voodist istudes, kummardades või üles vaadates ning pearinglus kaob vähem kui minutiga. Vestibulaarse migreeni korral on selle esinemine sagedasem kui ülejäänud elanikkonnal ja erinevalt tavalisest healoomulisest asendipeapööritusest kestab haigushoog kauem. Seoses migreeniga kestab vertiigo sümptom ja silmade tõmblemine seni, kuni hoitakse peapööritust soodustavat asendit ning asendipööritusel on suur kalduvus korduda.
     Healoomulise positsioonilise peapöörituse tuvastamine on oluline, kuna selle jaoks on olemas tõhus asendiravi erinevate manöövrite näol (Epley manööver jt.). Asenditeraapia toimivus varieerub sõltuvalt sellest, millise kõrva tasakaaluelund ja milline poolringkanal on sümptomi põhjuseks. Vestibulaarse migreeni diferentsiaaldiagnostikas tuleks arvestada ka Meniere'i haiguse võimalusega. Meniere'i haigus on sisekõrvast lähtuv sündroom, mis algab sageli vanuses 40 kuni 60 eluaastat ja millel on ka sagedased, tavaliselt 20 minutist 4 tunnini kestvad spontaansed peapööritushood, millega kaasneb iiveldus, tinnitus või survetunne kõrvas. ja kuulmislangus sümptomaatilises kõrvas. Tegelik diagnoos eeldab kuulmisuuringul leitud kuulmislangust.
     Erinevalt vanusest põhjustatud kuulmislangusest, mille puhul on raskendatud kõrgete helide kuulmine, toimub Meniere`i haiguse poolt põhjustatud kuulmislanguse korral madalamate sageduste kadu. Siiski võib kuulmislangus, eriti varajases staadiumis, kõikuda, st taastub episoodide vahel normaalseks või peaaegu normaalseks, sellisel juhul võib seda olla raske tabada. Lisaks võivad Meniere'i haiguse vertiigo sümptomid mõnikord ilmneda aastaid enne kuulmislanguse tekkimist, sel juhul võib migreeni vertiigo diagnoosimine olla keeruline, eriti kuna migreeni esinemissagedus Meniere'i patsientidel on samuti suurenenud. Igal teisel Meniere’i patsiendil on ka migreen. Patsiendil võivad seega olla mõlemad haigused ja mõlemal haigusel on ka suurenenud kalduvus healoomulise asendipöörituse kaasnemisele. Need sümptomid süvendavad üksteist. Seoses migreeniga on leitud, et seda põdevatel inimestel on Meniere’i haigus sagedamini kahepoolne ja algab varem. Migreenihaigetel võivad esineda kuulmisprobleemid, kuid kuulmislangust leitakse harva ka haiguse progresseerudes, nagu seda esineb Meniere'i haiguse progresseerumisel. Siiski on erandjuhtudel teatatud isegi migreenist tingitud kuulmislangusest. Migreeni põdev inimene võib küll tajuda survetunnet kõrvad, kuid see ei too kaasa kuulmislangust.
Abi ennetavas hoolduses
     Paljudel vestibulaarse migreeniga patsientidel on sümptomid nii rasked, pikaajalised ja sageli korduvad, et võib kaaluda ennetavat ravi. Siiski on sellel teemal vähe platseeboraviga kontrollitud uuringuid, mille puhul kaks samade sümptomitega kontrollgruppi saavad erinevaid ravimeid. Üldiselt võib migreeni ennetamiseks kasutatavaid ravimeid, nagu propranolool, metoprolool, kandesartaan, lamotrigiin, kasutada, kuid arvesse tuleb võtta nende võimalikku ortostaatilist (pearinglust suurendavat) toimet. Lamotrigiin aitas pearingluse korral paremini kui peavalu korral. Ennetava ravi ajal peab patsient pidama sümptomite päevikut ja 3 kuu möödudes tuleb olukorda kontrollida. Haigushoogude vähendamine alla poole on realistlik eesmärk. Ägeda hoo ravis on abi saanud tavaliselt migreenihoo raviks kasutatavad ravimid triptaanid. On leitud, et nende tõhusus migreeni peapööritushoo ravis on positiivses korrelatsioonis nende efektiivsusega seoses migreeni peavaluga. Ei tohiks vähendada ka alternatiivsete ravimeetodite, nagu regulaarne öine uni ja söömine, harjutused, lõõgastusharjutused ja haigushoogude põhjustajate vältimine, efektiivsust haigushoogude ennetamisel. Mõne patsiendi puhul võib nende tulemuslikkus olla isegi suurem kui meditsiiniline ravi.
     Võib siis öelda, et vestibulaarne migreen on üks põhilistest peapöörituse põhjustest. Siiski tuleb daignoosi panekul välistada muud põhjused. Seoses peapööritusega patsiendi läbivaatusega on alati ülimalt oluline patsiendi täpne küsitlemine, mis hõlmab haigusseisundi võimalikult täpset kirjeldamist, et eristada seda näiteks Meniere`i haigusest. Oluline on välja selgitada pearingluse olemus, mida patsient pearingluse all mõtleb ja kas tegemist on migreeniga. Samuti on oluline eristada sageliesinevaid neuroloogilisi sümptomeid, nagu topeltnägemine, jäsemete koordinatsioonihäired, neelamisraskused, segane kõne ja jäsemete nõrkus või sensoorsed häired, mis võivad viidata väikeajuinfarktile, et nende sümptomite ilmnemisel ravi ei hilineks. Kümnel protsendil väikeajuinfarkti põdevatest inimestest võib peapööritus olla selle haiguse ainus sümptom.
​     Migreen iseenesest põhjustab patsientide elukvaliteedi langust ja sellega kaasnevaid sümptomeid, nagu unehäired, depressioon ja ärevus. Pearinglus suurendab neid sümptomeid. Seetõttu on oluline, et patsiendid saaksid õige diagnoosi ning et haigushoogusid saaks tõhusalt ennetada ja ravida. Vestibulaarse migreeni ravi ei ole veel süstemaatiliselt uuritud ja pidevalt jätkuvad uuringud on vajalikud. Siiski on leitud, et patsientidel on peapöörituse taastusravi ja tasakaaluharjutused sarnaselt teistele vertiigo patsientidele kasulikud, kui haigushoogude vahel esineb ajutist pearinglust. Sageli on migreeni peapööritust põdeva patsiendi parima elukvaliteedi tagamiseks ühendada mitmeid meetmeid..

Allikas: 

https://migreeni.org/vestibulaarinen-migreeni-keinuttaa/

5. „Parem suutäis soolast, kui maotäis magedat”
(eesti vanasõna)

   Ilmselt on igaüks kuulnud seda vanasõna. Sool on oluline komponent meie igapäevases toidus. Esiteks annab see toidule maitset. Kuid mitte ainult. Inimkeha vajab väikest kogust naatriumi, mis kuulub soola koostisse, närviimpulsside juhtimiseks, lihaste kokkutõmbumiseks ja lõdvestamiseks ning vee ja mineraalide õige tasakaalu säilitamiseks. Hinnanguliselt vajame nende elutähtsate funktsioonide jaoks umbes 500 mg naatriumi päevas. Raske füüsilise tegevuse puhul, millega kaasneb higistamine – isegi rohkem. Soola vajab organism ka juhul, kui mingil põhjusel inimene on oksendanud või on tal pikaajaline kõhulahtisus. Mõlemal juhul kaotab organism soola, mis tuleb asendada. Madal naatriumisisaldus organismis võib põhjustada lihaskrampe, iiveldust, oksendamist ja peapööritust. Lõpuks võib soola puudumine tuua kaasa šoki, kooma ja surma. Tõsine soolakaotus on väga ebatõenäoline, sest meie toit sisaldab rohkem kui piisavalt soola. Naatriumipuudus on aga võimalik, kui kui inimene tegeleb raske tööga ja kaotab higiga liigses koguses naatriumi. Samuti on võimalik organismi naatriumisisaldust alandada, juues liiga palju vett ja lahjendades sellega naatriumi kontsentratsiooni kehas.
      Niisiis - kas sool on tervislik või ebatervislik? Nagu juba öeldud, on soolal mitmeid elutähtsaaid funktsioone. Sool on vajalik elektrolüüt, mida organism vajab. Kuid mõõdukus on võtmetähtsusega – rohke soolase töödeldud toidu söömine võib põhjustada kõrget vererõhku ja vedelikupeetust. Tervishoiuorganisatsioonid on seostanud liigset naatriumitarbimist südame-veresoonkonna haigustega, nagu kõrge vererõhk, südamehaigused ning suurenenud südameinfarkti ja insuldi riske. Meie keha on keeruline süsteem, mille normaalsele tegutsemisele aitavad kaasa erinevad toitained. Organism vajab normaalseks toimimiseks teatud kogust naatriumi. Liiga palju või liiga vähe soola kehas võib tervisele halvasti mõjuda; mis tahes olulise elemendi liig või puudus võib kahjustada tervist.
     Naatrium on üks selline oluline toitaine. Teie keha vajab heaks toimimiseks teatud kogust naatriumi; see moodustab vereringesüsteemi lahutamatu osa. Samuti võimaldab see toitainetel ja mineraalidel liikuda veresoontest rakkudesse. Suurema osa kehale vajalikust naatriumist saame igapäevasest soolast. Liiga palju või liiga vähe soola kehas võib teie heaolule negatiivselt mõjuda. Kas olete kunagi mõelnud, mis juhtub, kui teie kehal on soolapuudus? Kui palju soola sa tegelikult päevas vajad? Ja lõpuks, kuidas saate teada, kas teie kehas on soolapuudus? Reduce Talwalkari vanemdietoloogi Neha Shetty sõnul on sool 40% naatriumi ja 60% kloriidi. Nii et kui me soolasoovituse üle arutleme, on see peamiselt tingitud naatriumi tarbimisest. Naatrium on organismis oluline elektrolüüt ja eluks hädavajalik. Tegelikult pole ükski mineraal tähtsam kui naatrium, see on toitaine, mida organism ei saa loomulikul teel toota. Paljud toidud nagu munad, liha, piim jne sisaldavad naatriumi, kuid suurem osa tuleb meie igapäevasest soolast. "Suured terviseorganisatsioonid, sealhulgas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), soovitavad mitte rohkem kui 2300 mg naatriumi päevas, mis moodustab ligikaudu ühe teelusikatäie soola päevas. Dietoloog Neha Shettyräägib: "Oleme alati mures suure soolatarbimise pärast, kuid me ei mõtle, et ka madal soola tarbimine võib põhjustada tõsiseid tagajärgi. Mõned neist tagajärgedest hõlmavad depressiooni, nõrkust, iiveldust, oksendamist, krampe, peavalu, ärrituvust, segasust jne. Tõsine puudus. võib põhjustada raskeid krampe, koomat ja mõnel juhul võib see lõppeda ka surmaga.” Mõned soolapuuduse tunnused:

1. Peavalud Närvisüsteem vajab funktsioneerimiseks naatriumi ja kui naatriumisisaldus langeb, võib see põhjustada tugevaid peavalusid.
2 Iiveldus ja oksendamine See on teie keha viis vabaneda liigsest veest, mis põhjustab naatriumitaseme tasakaalustamatust.
3. Hajevilolek Närvisüsteem sõltub väga palju naatriumisisaldusest, mis võimaldab saata närviimpulsse läbi oma neuronite. Kui teil on selle puudus., on tõenäoline, et teie aju ei saa sõnumit vastu võtta ja põhjustab segadust.

Allikas:
https://food.ndtv.com/food-drinks/signs-you-are-not-getting-enoughsalt-keep-a-check-1770606food.ndtv.com/food-drinks/signs-you-are-not-getting-enoughsalt-keep-a-check-1770606

    "Spetsiaalseid katseid, mis näitavad soola mõju organismile, on peaaegu võimatu läbi viia. Kuid samas pole ka spetsiaalseid uuringuid rasvumise või suitsetamise kohta, mis, nagu me teame, tapab meid"– Francesco Cappuccio Pikaajalised uuringud, milles võrreldi palju naatriumi tarvitavaid inimesi nendega, kes tarbivad võimalikult vähe soola, võivad kindlaks teha põhjuse ja tagajärje. Kuid rahastamisküsimuste ja eetiliste mõjude tõttu on selliseid uuringuid väga vähe."Juhuslikke uuringuid, mis näitavad soola mõju kehale, on peaaegu võimatu läbi viia,"ütleb Warwicki ülikooli meditsiinikooli kardiovaskulaarmeditsiini ja epidemioloogia professor ja kaheksa aasta jooksul koostatud ülevaate autor Francesco Cappuccio.

https://www.bbc.com/future/article/20181029-eating-less-salt-benefitswww.bbc.com/future/article/20181029-eating-less-salt-benefits

     Uuringud on näidanud, et soolatundlikkus on inimestel erinev – sõltuvalt sellistest teguritest nagu rahvus, vanus, kehamassiindeks, tervis ja perekonnas esinenud hüpertensiooni ajalugu. Mõned uuringud on leidnud, et kõrge soolatundlikkusega inimestel on suurem oht soolaga seotud kõrge vererõhu tekkeks. Tegelikult väidavad mõned teadlased nüüd, et madala soolasisaldusega dieet on sama suur kõrge vererõhu tekke riskitegur kui suur soolatarbimine. Näiteks ühes metaanalüüsis leiti seos madala soolatarbimise ning kardiovaskulaarsete sündmuste ja surma vahel. Teadlased väitsid, et vähem kui 5,6 g või üle 12,5 g tarbimine päevas on seotud negatiivsete tervisemõjudega. Mis juhtub, kui organism ei saa piisavalt naatriumi? Hüponatreemia – liiga vähe naatriumi veres – on suhteliselt haruldane seisund, mida võivad põhjustada teatud ravimid, südame-, neeru- või maksaprobleemid, hormonaalsed muutused, krooniline alkoholism, alatoitumus või lihtsalt liigne vee joomine. Seda on teadaolevalt juhtunud sportlastega, kes tarbivad liiga palju vedelikku, kui nad ei higista palju, ja inimestega, kes kasutavad keelatud uimasteid, mida tuntakse ka ecstasy nime all.
      Hüponatreemia sümptomite hulka kuuluvad:
• Iiveldus ja oksendamine
• Peavalu
• Hajevilolek 
• Energia kaotus
• Väsimus
• Rahutus ja ärrituvus
• Lihasnõrkus, spasmid või krambid
    Kerge krooniline hüponatreemia võib jääda avastamata ega põhjustada märgatavaid sümptomeid, kuid see võib kaasa aidata kolesterooli ja triglütseriidide (teatud tüüpi rasva) taseme tõusule veres, eriti ülekaalulistel. Äge hüponatreemia, kui naatriumisisaldus langeb kiiresti, võib põhjustada ajuturse, krampe, koomat ja isegi surma. Seda seisundit saab sageli ennetada, ravides mis tahes haigusseisundit, mis võib põhjustada hüponatreemiat, või juues mõõdukalt vett või vedelikke, mis sisaldavad kehalise tegevuse või spordiga tegelemisel elektrolüüte.
Mida põhjustab liigne naatrium?
     Hüpernatreemia – liiga palju naatriumi veres – on sisuliselt sama mis dehüdratsioon, kui kehas on liiga vähe vett. Ägedatel juhtudel ei ole see põhjuatatud tavaliselt liiga palju soola tarbimisest. Selle asemel võivad selle põhjustada vee puudumine, tugev kõhulahtisus, oksendamine, palavik, neeruhaigus, suhkurtõbi (veehormooni kadu), teatud ravimid ja suured põletuspiirkonnad nahal.
      Hüpernatreemia sümptomite hulka kuuluvad:
• Janu
• Sage urineerimine
• Vedelikupeetus või kaalutõus
• Turse, turse või puhitus
• Sagedased peavalud
• Kõrge vererõhk soolatundlikel inimestel.
• Vedeliku kogunemine südame-, maksa- või neeruhaigustega inimestel.
     Lisaks nendele sümptomitele võib liiga palju naatriumi aja jooksul muuta teie maitsepungad vähem tundlikuks, mis tähendab, et toit kaotab oma maitse, mis omakorda tähendab, et tõenäoliselt lisate sellele rohkem soola, et see paremini maitseks. See võib olla lumepalliefekt, mille vastu saab astuda madala naatriumisisaldusega dieedi järgimisega. Kuigi need ei pruugi olla kõigile vajalikud, on dieedid, mis piiravad naatriumi tarbimist alla 2300 mg päevas (umbes teelusikatäis soola), sageli olulised teatud haigusseisunditega inimestele, nagu kõrge vererõhk, neeruhaigused ja südamepuudulikkus. Madalam naatriumisisaldus võib samuti aidata muuta nende inimeste ravimid tõhusamaks.
Kes peaks järgima madala naatriumisisaldusega dieeti?
     Paljud inimesed on nö. soolakindlad, mis tähendab, et nende toidus sisalduv naatrium ei muuda nende vererõhku erilisel määral. Teistel, kes on soolatundlikud, võib kõrge naatriumisisaldusega dieedi korral vererõhk tõusta viie punkti võrra või rohkem. Nende inimeste jaoks, kellel on tavaliselt kõrge vererõhk, võib soola vähendamine olla üldise tervise jaoks oluline.
    Madala naatriumisisaldusega dieedid võivad aidata ka inimesi, kes püüavad kaalust alla võtta, kuna kõrge naatriumisisaldus põhjustab kehas vee kinnipidamise, mis võib kaasa aidata kaalutõusule. Madala naatriumisisaldusega dieedi järgimiseks lugege kindlasti hoolikalt toiduainete etikette ja valige madala soolasisaldusega tooted. Eemaldage oma söögilaualt soolatoos ja maitsestage oma toitu teiste vürtsidega. Vältige pakendatud või tehases valmistatud soolaseid toite. Ärge sööge väga sageli restoranides ja vältige eriti soolaseid leibu, külmi lihalõike, pitsat, burritosid või tacosid, suppi ja võileibu või burgereid.
Kui kaua saab inimene tulla toime ilma soolata?
    Inimesed, kes tunnevad muret liiga suure naatriumisisalduse pärast oma dieedis, püüavad sageli sellest täielikult loobuda, kontrollides toidu etikettidel ja retseptidel soola (naatriumkloriidi) kogust antud tootes. Kuigi see võib olla mõistlik teguviis, eriti kui teil on kõrge vererõhk, võib liiga vähese naatriumi tarbimisega tekkida oht. Madal naatriumisisaldus alandab küll vererõhku, kuid häirib närvirakkude ning südame- ja seedetrakti lihaste tegevust. See, kui kaua võib inimene toime tulla ilma soolata sõltub inimesest ja tema üldisest tervislikust tasemest.
    Olukorda, kus kehas on normaalseks funktsioneerimiseks liiga vähe soola, nimetatakse hüponatreemiaks. Suure koormusega harjunud sportlane haigestub vähem kui kahe päevaga, kui tema organism ei saa piisavas koguses naatriumi. 
Meniere`i haigus ja sool
      Meniere`i haiguse üheks põhjuseks peetakse vedeliku koguse suurenemist sisekõrvas. Selle tekkepõhjus ei ole selge, kuid enam-vähem kindlalt võib väta, et see tekitab muutusi sisekõrva tasakaaluelundis, mis toob kaasa ülejäänud sümptomid – pearingluse, tinnituse ja kuulmislanguse.
     Naatrium on sageli paljude haiguste, sealhulgas tinnituse ja Meniere'i haiguse põhjustaja. Siit saavad alguse esimesed probleemid, kui arst soovitab teil vähendada soolatarbimist. Millest alustada? On arusaadav, et kõigepealt tähendab see seda, et te ei lisaks teile serveeritud toidule soola. Kuid kas sellest piisab? Paljud toiduained, mida me tarbime, sisaldavad soola, ja mitte vähe. Leivatooted, vorstid, juustud, konservid, kastmed, kui neid osta valmiskujul, sisaldavad kõik soola. Seadus kohustab tootjal avaldama tootekirjelduses soola- või naatriumikoguse, kuid kas seda saab alati usaldada? Kui te einestate väljas, on soolakogust pakutavates toitudes peaaegu võimatu hinnata. Jääb üle võimalus valmistada ise toitu neist komponentidest, milles te teate mitte olevat soola. Paraku on see tänapäevase elutempo juures pahatihti võimatu. Seega jääb üle katse/eksituse meetodi kaudu jõuda soovitava lõpplahenduseni.                 

Miks on liigne naatriumisisaldus meie toidus ohtlik?
     Kui toidus on liiga palju naatriumi, võib see põhjustada vee kogunemist organismis, mis omakorda suurendab vedeliku - endolümfi – tootmist. Liigne kogus endolümfi tekitab survetunnet kõrvades. Kui teil on Meniere`i haigus, saate seda teooriat hõlpsalt kodus testida. Proovige süüa üks päev mahedat, naatriumivaba toitu ja seejärel järgmisel päeval minna üle tavapärasele dieedile. Esimesel päeval valmistage endale toite, millele ye ei lisa soola valmistamise käigus. Nendeks võivad olla mitmesgused pudrud (hoiduge soolast), värsked puu- ja köögiviljad ning selle kõige juurde lisage täiendavat valku, nagu kana, kala või liha (ärge lisage soola). Järgmisel päeval naaske oma traditsioonilise toidu juurde, sööge seda, mida olete tavaliselt söönud. Kas märkate erinevust pärast naatriumirikka toidu söömist? Mõned inimesed on märkinud, et nad tunnevad pearinglust ja nende tinnitus suureneb märkimisväärselt, peale soolase toidu söömist.
Kuidas määrata, kui palju soola/naatriumi päevas tarbida?
      Kuna iga inimese keha lagundab naatriumi erineva kiirusega, on ideaalne kogus iga inimese jaoks erinev. Vastavalt American Heart Associationi (AHA) juhistele"mitte rohkem kui 2300 milligrammi 28 (mg) päevas ja võimaluse korral vähendage seda enamuse täiskasvanute jaoks ideaalse piirini, mis ei ületa 1500 mg päevas." Põhimõtteliselt tähendab see, et enamiku täiskasvanute toidus ei tohiks olla rohkem kui 1500 mg naatriumi päevas. Kahjuks tarbib enamik inimesi üle kahe korra rohkem, sest kiirtoidud, mida väga laialdaselt ja meelsasti tarbitakse, on väga soolased, et need paremini maitseksid ja säiliksid. Terve ja aktiivne täiskasvanu vajab umbes 500 mg naatriumi päevas. Võrdluseks võib öelda, et üks teelusikatäis soola sisaldab 2000 mg naatriumi.
Soola koguse jälgimine oma igapäevases toidus
    Enamikul inimestest ei ole aimugi, kui palju soola nad igapäevaselt tarvitavad. Seetõttu nõuab uue olukorraga kohanemine suurt ettevalmistust. Enne madala naatriumisisaldusega dieedile üleminekut pidage nõu oma arstiga, et määrata õige kogus, mida peaksite iga päev tarbima. Kui olete arstilt nõu saanud, alustage toidupäeviku pidamisest kõige kohta, mida iga päev sööte. Kui näete oma söömises teatud korduvat mustrit, hakake jälgima, kui palju naatriumi on toitudes, mida teile meeldib süüa. Kui te olete olude sunnil söönud ühe naatriumirikka eine, proovige oma söömist kohandada nii, et ülejäänud päevases menüüs oleks sellevõrra vähem soola. Naatriumi märkimisväärsete erinevuste vältimine kogupäeva menüüs võib aidata vähendada tinnituse sümptomeid. Toidupoes kontrollige siltidelt, kui palju soola sisaldab ostetav toode. Kuigi märge „madal naatriumisisaldus” või „vähendatud soolasisaldus” võivad tekitada illusiooni, et antud toode on ohutu, ei pea see alati paika. Tihtipeale on see vaid eksitav reklaam, mis meelitab inimesi antud toodet ostma. Samuti kontrollige sama toodet mitmes ettevõttes, sest sageli on erinevad valmistajad märgistanud oma tooteid erinevalt. Kuna märgistused toodetel on erinevad (osa tootjaid märgib soolakoguse, teised naatriumikoguse), siis lähtume sellest, et tavaline keedusool sisaldab 40% naatriumi ja 60% kloriidi.
  Kahjuks on enamik pakendatud tooteid väga kõrge naatriumisisaldusega. Kui teile meeldib toiduvalmistamine, otsige Internetist retsepte, mille abil saate kontrollida toidule lisatava soola kogust. Kui eelistate tarbida valmistoite, otsige kohalikke ettevõtteid, kes valmistavad ja pakuvad madala naatriumisisaldusega alternatiive. Importtooted on säilimise otstarbel tihti ülesoolatud. Soolase toidu eelistus on tegelikult omandatud maitse. Üks suurimaid takistusi sellest loobumiseks on teie maitsemeel, eriti kui olete harjunud pikema aja jooksul sööma liigselt soola sisaldavat toitu. Kui teil on raske vahetult vähendada soolakogust toidus, siis tehke seda järk-järgult ja lõpuks võõrutate end liigsest soolatarbimisest. Maitsemeelel on omadus kohaneda üsna kiiresti uute maitseelamustega.
    Mida räägivad arstid madala soolasisalduse kohta? Kui juttu tuleb soola kasulikkusest, on kõik arstid samal arvamusel – soolal on oluline osa inimese organismis. Nagu juba räägitud, on see oluline organismi vedeliku tasakaalu kontrollimisel ja lihaste ning närvisüsteemi töös. Kui aga rääkida sellest, kui palju soola me vajame – või, mis veelgi olulisem, kui palju naatriumi on liiga palju –, siis algavadki lahkarvamused. Tervishoiuorganisatsioonid on seostanud liigset soolatarbimist südame-veresoonkonna haigustega, nagu kõrge vererõhk, südamehaigused ning suurenenud südameinfarkti ja insuldi risk, kuid paljud arstid arvavad, et enamik inimesi talub soola hästi ja vajab seda tervisliku eluviisi jaoks. Kuid samas arvatakse, et neeruhaigusega inimesed paranevad, kui nad väldivad liigset soolatarbimist. Mis see siis on ja miks on meditsiiniringkond lahkarvamusel? Tegelikult on sellel teemal kirjutatud tuhandeid artikleid, kuid need artiklid ei ole alati uurinud soola tarbimise ja südame tervise vahelise seose täielikku ulatust.
     Columbia ülikooli ja Bostoni ülikooli 2016. aasta uuringus vaadeldi 269 soolatarbimisega seotud akadeemilist tööd, mis on kirjutatud aastatel 1979–2014, ja leiti, et autorite vahel valitsesid sügavad lahkarvamused. Uuringus hinnati, kas iga dokument "toetab või lükkab ümber seose vähendatud soolatarbimise ning südamehaiguste, insuldi ja surmajuhtumite arvu vahel" ning leidis, et 54% toetas ideed, 33% lükkas selle ümber ja 13% ei avaldanud oma seisukohti veenvalt. Samuti leidsid nad, et dokumentide autorid mõlemal pool probleemi"tsiteerisid tõenäolisemalt aruandeid, mis tegid ühe järelduse, kuid jätsid kõrvale need aruanded, mis tegid teistsuguse järelduse". See seab kahtluse alla, kui usaldusväärsed need dokumendid tegelikult olid.
     Tõde on see, et sool on samaaegselt nii hea kui ka halb. Tervislik kogus naatriumi organismis on eluks hädavajalik, kuid liiga palju või liiga vähe võib olla ohtlik ja põhjustada pikaajalisi terviseprobleeme. Seni läbiviidud uuringute põhjal inimesed tarbivad keskmiselt 3400 mg naatriumi päevas. See on rohkem kui kaks korda suurem kogus naatriumi, kui AHA soovitab. Valmistame soolaseid toite ja tavaliselt lisame neile veelgi rohkem soola, kui need lauale jõuavad. Töödeldud ja valmistoidud võivad sisaldada veelgi rohkem naatriumi. Enamiku inimeste jaoks võib tunduda ebareaalne vähendada tarbimist 2300 mg naatriumi päevas või koguni sellest palju vähem - 1500 mg. Teadliku toitumise ja hoolika soolatarbimise jälgimisega saab seda siiski teha, aga kas see on seda väärt? Soola kasulikkus tervisele Varem uskusid inimesed, et rohke soola tarbimine tekitab janu, kuid ajakirjas Journal of Clinical Investigation avaldatud 2017. aasta uuringus ( Increased salt consumption induces body water conservation and decreases fluid intake - PubMed (nih.gov) leiti, et rohke soola söömine suurendas organismis hoitavat vett, pärssides nii janutunnet. Paljud spetsialistid leiavad, et piisava soola ja vee olemasolu korral on keha võimeline ise reguleerima vajalikku naatriumisisaldust. See võib olla tõsi mõningal juhul, kuid kui organismi on pikema aja jooksul harjutatud rohke soolatarbimisega, siis kaotab organism pikapeale oma loomuliku võime ennast kaitsta. AHA andmetel suudab meie keha suurepäraselt toimida vähem kui 500 mg naatriumiga päevas. See on vähem kui veerand teelusikatäit soola. Kuid see ei tähenda tingimata, et madala soolasisaldusega dieet on alati parem kui tavaline dieet. Uuringud on näidanud, et keskmise soolasisaldusega dieedid – need, mida peetakse madalaks (500 mg), tavaliseks (1500 mg) ja suureks (2300 mg) naatriumitarbimiseks – ei tekita enamiku inimeste üldistes tervisenäitajates olulist erinevust.
Õppigem ennast tundma
   Inimesed on erinevad. Selleks, et jõuda optimaalse tulemuseni, on oluline jälgida oma organismi poolt edastatavaid signaale pikema aja jooksul. Jälgige, mida te sööte ja kuidas see teie tervisele mõjub. Kas te märkate mingit muutust oma enesetundes, kui te olete söönud teatud toite? Kas teie tinnitus valjenes (see juhtub sageli ka muudel põhjustel ega ole seotud toiduga)? Kas teie tasakaal muutus halvemaks, kui te olite „maiustanud” millegi soolasega? Mõned inimesed räägivad, et nad tunnetavad ebakõla oma organismis vahetult peale liigset soolatarbimist. Teiste jaoks ei avaldu see vahetult peale söömist.
Kust me saame naatriumi? 
​   Naatriumi leidub looduslikult paljudes toiduainetes ja tervislikku toitumist järgides saavad enamik täiskasvanuid kätte kogu vajaliku naatriumi. Seega ei pea me jälgima looduslikult esinevat naatriumi, vaid soola, mida me ise oma toitudele lisame. See toimub tavaliselt toidu valmistamise käigus meist sõltuvalt, kui me valmistame oma toidu ise või toidu valmistaja poolt ühiskondlikes toitlustusasutustes ja tööstuslikult valmistatud toitude puhul, mida me kauplusest ostame. Meie suure naatriumitarbimise suurim süüdlane on töödeldud toit. Näiteks leivad, töödeldud liha, suupisted ja konservid sisaldavad kõik liigset naatriumi.
     Võiksime siin loetleda toiduainete naatriumisisalduse ning esitada rohkem andmeid ja numbreid, et näha, kas see inspireerib teid oma toitumist muutma. Kuid võib-olla on abiks mõned lihtsad näpunäited, mida saate teha soola/naatriumi vältimiseks ilma liigse pingutuseta! Kui te ei lisa oma toidule liigselt soola ega tarbi pakendatud või valmistoite, võite süüa tervislikult ja saada piisavalt naatriumi sellistest allikatest nagu liha, peet, seller, porgand, spinat, artišokk ja merevetikad. Headeks vedelateks naatriumiallikateks on piimatooted. Doktor Oliver Batesi (Michigani ülikool) sõnul kipuvad spordijookide tootjad naatriumi ja suhkruga liialdama, nii et ta soovitab tavatarbijal tarvitada korraga mitte rohkem, kui kolmandiku spordijoogi pudeli sisust. "Ühe pudeli spordijooki saate tegelikult jagada kolme joogikorra vahel," ütleb ta. „Ainult raske füüsilise treeningu või töö puhul võib seda rohkem tarvitada".

Kuidas vähendada oma naatriumitarbimist
  Neli üsna lihtsat toimingut tervislikuma ja madalama naatriumisisaldusega toitumisharjumuste saavutamiseks:

1. Täida oma taldrik (ja kõht) värskete puu- ja köögiviljadega. Puu- ja köögiviljad on loomulikult madala naatriumisisaldusega ja sisaldavad kaaliumi, mis võib aidata vähendada vererõhku ja muude haigusseisundite riski.
2. Valige oma toitude maitsestamiseks ürte, vürtse ja värsket sidruni- või laimimahla. Naatriumivabade maitseainete valimine annab rohkelt maitset ilma soola negatiivsete mõjudeta. Andke endale aega uute maitsetega kohanemiseks.
3. Nautige rohkem kodus valmistatud toite. Restoranitoitudes on tavaliselt väga palju naatriumi. Koduse toidu valmistamisega saate oluliselt vähendada üldist soolatarbimist.
4. Lõpetage söömine, kui tunnete, et te võiksite veel süüa.

​     Jaapani linnas Okinawas nimetatakse seda "Onaka ni yoyū o mota sete”. See tähendab umbkaudu "Jäta kõhtu ruumi”. Vähendades oma söödud toidu kogust, vähendate ka soola tarbimist. Okinawa elanikel on madalaim südamehaiguste, vähi ja insuldi esinemissagedus. Ja selles piirkonnas on kõige rohkem saja-aastaseid elanikke maailmas! Kui te jätate soola toiduvalmistamisel lisamata, tunduvad toidud esimesel hetkel maitsetud. Tõenäoliselt tunnete ka vajadust soola järele, mis ei tee asja lihtsamaks. Kuid mõne aja pärast hakkate tajuma uusi maitseid seni maitsetuna tundunud toidus. Te hakkate eristama peenemaid maitsenüansse ja unustate vajaduse lisada toidule soola. Lisaks sellele, võite kasutada toitude maitsestamisel ka teisi maitseaineid peale soola või lisada toitudele maitsetaimi. Väga headeks maitsetaimedeks on näiteks leeskputk, meliss, petersell, aga ka meie igapäevane sibul.
     

    See artikkel on koostatud internetis avaldatud andmete põhjal. Enne selle kirjutamist võtsin ühendust paari autoriga, kelle arvamused olid diametraalselt vastupidised. Kui üks neist, Glenn Schweitzer on täielik soolavastane: 

https://www.healthyhearing.com/report/53004-Managing-menieres-symptoms-with-a-low-sodiumdiet
siis teine, dr. James Di Nicolantonio toob esile mitmeid uuringuid, mis siiski mõnevõrra rehabiliteerivad soola :https://electricbikeaction.com/the-salt-fix-why-the-experts-got-it-all-wrong-and-how-eating-moremight-save-your-life/

​Allikad:
https://www.singlecare.com/blog/salt-good-or-bad-for-you/
https://www.soundhearingnow.com/hearing-blog/managing-tinnitus-with-a-low-sodium-diet

See teave aitab mõista, mis on stress, kuidas stress võib tinnitust mõjutada (ja vastupidi) ja kuidas stressi saab juhtida. 
​

   Tinnitus on üks levinumaid seisundeid, mida inimesed kogevad – ligikaudu ühel kümnest täiskasvanust tekib püsiv tinnitus. Huvitaval kombel aga enamik inimesed ütleksid, et see ei tekita neile probleeme. Lisaks, kui inimesed „kannatavad” tinnituse käes, on tinnituse talutavus ja intensiivsus inimestel erinev. Üks asi, mis võib aidata selgitada neid erinevusi on teie stressi tase. Kui teil on kõrge stressitase, on ka suurem võimalus et teid hakkab häirima tinnitus       

Mis on stress?

    Peaaegu igaüks kogeb stressi erinevatel aegadel oma elus. Stress tekib siis, kui teile esitatud nõudmised ei vasta teie ressurssidele ehk teisisõnu teie bioloogilised, psühholoogilised või sotsiaalsed võimed jäävad alla teile esitatud nõuetele. Stress võib tekkida siis, kui nõudmised on liiga kõrged, nagu seda on näiteks ajapuudus ja ülesannete kuhjumine. Samuti võib tekkida kui nõudmised on liiga madalad, nagu näiteks siis, kui te tunnete, et te olete võimeline rohkemaks, kuid teile antud ülesanded ei lase teil teie potentsiaali täielukult rakendada.
    Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole stress alati teie tervisele halb. Teatav stress või erutus võib olla positiivne ja aidata teil keskenduda käsilolevale ülesandele. Stressihormoonide vabanemine võib aidata meie kehal teha teatud asju, näiteks ohtliku olukorras võidelda või põgeneda. Seetõttu võib lühiakaline aktiveeriv stress olla vajalik, et saaksite normaalselt toimida. Pikemas perspektiivis võib aga pikaajaline ebasoodne stress olla teie kehale ja vaimule väga ebamugav.
Kuidas ära tunda stressi tunnused?
    Stressi sümptomid on erinevatel inimestel väga erinevad, kuid siin on mõned levinumad stressimärgid, millele tähelepanu pöörata.
       Stressi märgid teie kehas:
• Pingesolek
• Kiirenenud südamelöögid
• Hingamishäire või hingamise muutus, nt. Sagenenud ohkamised või haigutamised
• Kõhuvalu, „liblikad kõhus” või iiveldus
• Higistamine
• WC vajadus, kuigi teie soolestik või põis ei ole täitunud
• Halb keskendumisvõime 
• Häiritud uni
      Stressi märgid teie mõtetes: Kui arvate, et olete silmitsi ähvardava olukorraga, kardate, et midagi läheb valesti või on midagi halba juba juhtunud, on teil tõenäoliselt tegemist stressiga, mis pärsib teie normaalset mõtlemist ja tegevust. Selle asemel mõtlete:
• "Ma ei saa sellega hakkama."
• "Ma ei saa enam kunagi olla õnnelik."
     Samuti on tõenäoline, et teie mõtted keskenduvad põhiliselt sellele, mis stressi tekitab. Selle tulemusena on raske teistele asjadele keskenduda. Üheks selle tulemuseks on see, et probleem näib süvenevat. Seda protsessi nimetatakse valikuliseks tähelepanuks. Stressi märgid teie käitumises:
• Tegelete vähem asjadega, mis teile meeldivad, näiteks sõpradega kohtumine, hobid, lugemine või treenimine.
• Püüdes stressist jagu saada hakatakse tarbima suuremates kogustes alkoholi, suitsetama, narkootikume tarvitama, voodis viibima või asendama aktiivset tegevust passiivsega, nagu näiteks arvutis viibimine, telesaadete jälgimine.
  Aja jooksul võivad sellised tegevused moodustada osa stressist. Need võivad muutuda ka omaette probleemideks. Stressitunne võib põhjustada ka muid raskeid tundeid nagu meeleolu langus, melanhoolia, ükskõiksus ja halvemal juhul isegi enesetapumõtted.
Stressi põhjused
  Stressi võivad soodustada paljud tegurid, sealhulgas olukorrad, mõtted ja käitumised. Kognitiivne käitumisteraapia mudel on viis mõista, kuidas stressi põhjustavad tegurid on seotud. See võib aidata teil mõista, miks te kannatate stressi all, miks stress jätkub ja kuidas mõelda selle vähendamise peale. See mudel viitab sellele, kuidas te end tunnete, kas te olete kurb, mures, stressis või rõõmus, on tugevalt mõjutatud selle järgi, mida sa mõtled ja mida teed. See pole ainult see, mis juhtub teiega, mis paneb teid tundma stressi, kuid viis sa mõtled nendele sündmustele. Näiteks kujutage ette, et on hilisõhtu ja te olete juba uinunud, kui teid äkki äratab müra. Võite mõelda: "Oh ei! Keegi on murdnud majja sisse!” ja hirmutunne valdab teid. Teise võimalusena võite mõelge: "Ahaa, minu kass tuli koju läbi kassiava." ja tunnete kergendust. Pange tähele – nende tunnete vallandaja oli sama, kuid sellele reageerimine erinev.           

    Käitumismudel osutab, et teie enesetunne on suuresti määratud pigem teie mõtetest olukorra kohta, kui olukorrast endast Pole üllatav, et stress mõjutab teie käitumist. Näiteks selleks, et proovida oma stressi maandada võib edasi lükata või isegi vältida potentsiaalset stressiolukordi. See võib aidata lühiajaliselt, kuid pikemas perspektiivis võib see põhjustada isegi rohkem stressi, nii et te jääte lõksu sellesse nõiaringi.
    Stressi eitamine ei ole parim vahend sellega toimetulekuks, vaid selleks on hoopis stressi kohtamine ja sellest väljapääsu otsimine. Me võime võrrelda stressi hambavaluga. Kas me kannatame pikalt, oodates valu möödumist või läheme hambaarsti juurde ja lõpetame oma piinad?
     Stressi ja tinnituse omavaheline suhe Inimeste reaktsioon tinnitusele on väga erinev. Mõni inimene peab seda äärmiselt suureks stressiks samas, kui teised suhtuvad sellesse rahulikult. Võib arvata, et see erinevus tuleneb erinevatest inimesed, kellel on erinev tinnitus. See oleks arusaadav, kuid tinnituse kohta tehtud uuringud seda ei toeta seda arvamust. Selle asemel näitavad tõendid, et põhjus, miks üks inimene on stressis ja teine mitte, on tingitud sellest, et nad suhtuvad tinnitusse erinevalt. Inimesed, kes on tinnituse tõttu stressis, kipuvad mõtlema sellest viisil, mis peegeldab meeleheidet, lootusetust, usku, et nad ei saa kunagi enam tunda rahu ja vaikust ja teadmist, et teised inimesed ei saa aru sellest kannatusest. Nad on ärevuses tinnituse püsimise pärast, soovivad sellest vabaneda ja muretsevad oma tervise ja mõistuse pärast. Kui sellised mõtted jätkuvad, ei ole kunagi võimalik loota, et selliselt mõtlev inimene vabaneks vastumeelsusest tinnituse vastu. Kuigi pole alati selge, kas stress on otsene tinnituse tekkimise põhjustaja või on see ainult üks soodustavatest teguritest, on tavaline, et tinnitus algab suure stressi ajal või pärast stressiperioodi. On ka üsna tavaline, et tinnitus valjeneb enamasti alati, kui inimesel on mingi stress.. Mõne inimese jaoks toimib tinnitus "baromeetrina". stress, mis sageli süveneb, kui elus on probleeme. Samal ajal on tinnitus juba ise stressitekitav, nii et stressi ja tinnituse omavahelised seosed on üldtuntud tõde.
Tähelepanu ja harjumine
    Üks viis nende seoste mõistmiseks tinnitus ja stress on tähelepanu rolli arvesse võttes. Iga minuti jooksul päevas saame sadu infokilde keskkonnast pärinevast teabest. Pole võimalik et saaksime kogu sellele teabele korraga tähelepanu pöörata. Õnneks on meil süsteem, mis võimaldab valida välja olulisema info, millega tegeleda. Ülejäänud teave filtreeritakse välja. Teave, mis filtreeritakse välja on tavaliselt korduv või ebaoluline. Nii näiteks ka kella tiksumine on info, kuid väga sageli ei reageerita sellele ja unustatakse, et see on olemas, välja arvatud juhul, kui keegi teadlikult juhib meie tähelepanu sellele. Teisisõnu, meie oleme harjunud selle, meie jaoks mitteolulise heliga. Kui aga infot nähakse ähvardavana ja see põhjustab erutust või ärevustunnet, siis on raskusi selle väljafiltreerimisega või sellega harjumisega. Võtame sellise näite: üks teie aknahingedest logiseb ja võib tugeva tuulega lahti tulla. Kui te nüüd kuulete seda heli, ei saa te sellega harjuda ega ka välja filtreerida, sest te teate, et see heli on info millestki ebameeldivast ja te peate tegutsema.
     Kõik see on asjakohane tinnituse puhul. Kui tajute oma tinnitust kui ohtu teie heaolule keskendub teie tähelepanu sellele. Sellistes olukordades jälgite seda nagu iga kord tajutavat ohtu. Protsess ei hõlma ainult keskendumist tinnitusele, vaid ka tähelepanu kõrvalejuhtimist muudest asjadest. Selliselt tinnitusele keskendumine võib muuta tinnituse teie jaoks palju ebameeldivamaks. Need muutused tähelepanus võivad seega selgitada, miks tinnitus võib alata või süveneda stressiperioodidel. See võib ka selgitada, miks enamik inimesi, kellel on tinnitus, suudavad elada sellele tähelepanu pööramata.
Stressi juhtimine tinnituse puhul
  Muudatuste tegemine ühes või mitmes piirkonnas kognitiiv-käitumuslik mudel võib aidata teil vähendada ebameeldivad tunded, nagu stressi kahjulikud tagajärjed, kas need on seotud tinnitusega või muude muredega teie elus. Mõtted teie mõtted on äärmiselt olulised, kuidas seda mõjutada tunned. Seetõttu on oluline pöörata rohkem tähelepanu oma mõtetele ja uurida, kas neist on abi või mitte. Tehke need sammud läbi, et proovida selles selgusele jõuda ja tegelege oma tinnitusega seotud mõttetute mõtetega:
1. Olge teadlik konkreetsetest olukordadest/aegadest, mil teie tinnitus teid kõige rohkem häirib.
2. Küsige endalt: „Millele ma mõtlesin enne tinnituse valjenemist?" ja märkige vastus enda jaoks üles. Ärge analüüsige – lihtsalt kirjutage see üles.
3. Nende hindamiseks kasutage järgmisi küsimusi: • Kas see, millele te mõtlesite, oli oluline?
• Kas on midagi, mis ütleb, et see, millele te mõtlesite, ei vasta tõele?
• Mis on halvim, mis juhtuda võiks?
• Kui sõber palus teilt samasuguse probleemi puhul abi, mida te soovitaksite talle?
• Mida sõber teile ütleks?
     Ülaltoodut järgides suudate ehk rohkem pühenduda positiivsetele külgedele, mida endale tinnituse kohta öelda – tuletades endale meelde, et tinnitus ei ole ohtlik ja et hoolimata tinnitusest on võimalik ikka elu nautida. Muutes sõnumeid, mille te endale tinnituse kohta ütlete, võite aidata vähendada selle mõju oma elule
Füüsiline tegevus
​   Lõõgastust saab edukalt kasutada probleemi lahendamiseks, kui stressiga on seotud füüsilised reaktsioonid. Lõõgastus võib erinevate inimeste jaoks olla erineval kujul, kuid oleks oluline pühendada iga päev veidi aega lõõgastumiseks. Püüdke mitte eeldada, et see aitab teil tinnitust koheselt vähendada; enamik inimesi leiab, et lõõgastumine on kasulik psüühikale, kuid see nõuab aega ja harjumist.
Käitumine
   Mõned inimesed leiavad, et muutused nende käitumises võivad aidata neil tinnitust paremini hallata, näiteks keskendudes rohkem huvitavatele tegevustele ja vähem tinnitusele. Paljud tinnituse all kannatajad tunnistavad, et kui mõni tegevus neid tõeliselt haarab, ei pane nad oma tinnitust tähelegi. Samuti on mitmeid ideid mis võivad vähendada teie üldist stressitaset, mis omakorda võib mõjutab positiivselt ka teie tinnitus taluvust:
• Jõukohane treening.
• Veeprotseduurid (eriti head on vahelduvkümblused sooja ja külma dušiga)
• Enda jaoks aja leidmine
• Mediteerimine
• Aja veetmine meeldivate tegevustega ja inimestega suhtlemine.
• Probleemide lahendamine või asjade muutmine oma elus, mis võivad põhjustada stressi, kui see on võimalik

• Rääkimine inimestega, kes on võimelised teid aitama, kas sõprade ja perega, kogemusnõustaja või psühholoogiga.

7. Kuidas võtta vitamiine

   Olenemata sellest, kas võtta oma üldise tervise parandamiseks igapäevast multivitamiini või taimseid toidulisandeid, on oluline olla teadlik nende võimalikest koostoimetest. Vitamiinid on orgaanilised ühendid, mis on väikestes kogustes normaalseks ainevahetuseks hädavajalikud. Teatud vitamiinide koos võtmine võib mõjutada nende imendumist organismis, mõnikord halvendades ja mõnikord parandades nende omastatavust. Lisaks võivad mõned vitamiinid häirida ravimite efektiivsust ja isegi süvendada kõrvaltoimeid. Kuigi organismi vitamiinivajaduse mõõtmine on lihtne, ei ole see tavaliselt vajalik, kui järgida mõningaid lihtsaid nõudeid. Siin on, mida peate teadma vitamiinilisandite targast kasutamisest.
Milliseid vitamiine ja toidulisandeid ei tohi koos võtta?
     Väga oluline on lugeda iga tarbitava toidulisandi etiketti ja soovitatud toidulisandite protokolli. Näiteks võib olla vaja mõnda toidulisandit võtta koos toiduga, mõnda võib manustada iga päev, mitu korda päevas või vaid kord nädalas. Kui te pole annuses kindel, võtke ühendust oma tervishoiuteenuse osutajaga, et tagada õigete annuste võtmine. Samuti on oluline teada, milliseid vitamiine ei tohiks koos võtta. Siin on toidulisandid, mis ei sobi kokku omavahel või mida ei sobi võtta koos toiduga.
Magneesium ja kaltsium
   Kuigi need kaks mineraali toimivad koos, peavad need tõhusaks toimimiseks olema tasakaalus. Kuigi magneesium aitab kaltsiumil imenduda, võib liiga palju kaltsiumi avaldada vastupidist mõju, takistades magneesiumi imendumist. Uuringud näitavad, et kaltsiumi ja magneesiumi suhe üle 2:1 on seotud metaboolsete, põletikuliste ja kardiovaskulaarsete häirete suurenenud riskiga.
Kalaõli ja Gingko Biloba
   Kuigi oomega-3 kalaõli toidulisandid on suurepärased südame tervisele ja Gingko Bilobat saab kasutada kognitiivsete häirete leevendamiseks, on mõlemal verd vedeldav toime ja mõlemate koos võtmine võib suurendada kontrollimatu verejooksu või hüübimisvõimetuse riski.
Tsink
  Ärge võtke samaaegselt tsingi ja vase, raua või fosfori toidulisandeid. Parim on nende toodete annuste vahele jätta 2-tunnine vahe, et saada igast toidulisandist täielikku kasu.
Raud ja roheline tee
      Ei ole hea mõte võtta raualisandit (või süüa rauarikkaid toite) rohelise teega samal ajal. Põhjus on selles, et rohelise tee põhikomponent epigallokatehhiingallaat seondub rauaga ja vähendab selle imendumist. 2016. aasta uuring seostas suures koguses rohelise tee joomist rauavaegusaneemia tekkega. Rohelisel teel on aga tervisele kasulikke omadusi, nii et seda võib tarbida mõõdukalt ja kaks tundi pärast raualisandi võtmist.
Vitamiin C ja B12

     C-vitamiini ja B12-vitamiini ei soovitata samaaegselt võtta. Selle põhjuseks on asjaolu, et Cvitamiini suured annused võivad vähendada B12-vitamiini kogust, mis imendub ja metaboliseerub kehas. Võtke C-vitamiini kindlasti vähemalt kaks tundi pärast vitamiini B-12 manustamist. Nii saate vältida B-12 puudujääki. 
Rasv- ja vesilahustuvad vitamiinid
     Mõnda kombinatsiooni tuleks vältida, isegi kui need ei ole oma olemuselt problemaatilised. Näiteks kuigi D-vitamiini võtmine koos vitamiiniga B12 on ohutu, ei ole see soovitatav. Seda seetõttu, et D-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, mis imendub toiduga paremini, samas kui B-12 on vees lahustuv vitamiin, mida tuleks võtta tühja kõhuga. Sama kehtib ka C- ja D-vitamiini kohta – neid tuleks võtta erinevatel aegadel vähemalt kahetunnise vahega. Samamoodi on ka vesilahustuvate vitamiinidega, mis organismis ei ladestu, nagu C-vitamiin, Bvitamiinid, sealhulgas tiamiin (B1), riboflaviin (B2), niatsiin (B3), pantoteenhape (B5), püridoksiin (B6), biotiin. (B7), folaat/foolhape (B9) ja kobalamiin (B12). Parim on võtta neid ilma toiduta koos klaasi veega.
   B-12 vitamiini võtmist enne mgamaminekut tuleks vältida, sest sellel vitamiinil on loomulikku energiat lisavaid omadusi, mida oleks soovitavam kasutada ära päeva alguses, vähemalt pool tundi enne sööki. Üldine rusikareegel on, et võtke B-vitamiine hommikul või koos toiduga. Näiteks B12- vitamiini tuleks kindlasti võtta hommikul. Seda seetõttu, et see on oluline energia metabolismi jaoks, mis võib öösel võtmise korral une katkestada
     E vitamiini on soovitav võtta peale õhtusööki.
     Kõiki rasvlahustuvaid vitamiine tuleb võtta koos söögiga.
   Omega 3 võib võtta suvalisel ajal, soovitavalt koos söögiga, sest mõnedel inimestel võib see tekitada iiveldust. Mõned spetsialistid soovitavad tarvitada omega 3 enne magamaminekut.
Vitamiini D ja omega 3 võib tarvitada samaaegselt.
Vitamiinid, toidulisandid ja kofeiin?
     Püüdke vältida vitaminide ja toidulisandite võtmist kohvi või musta teega. Kofeiin võib mõjuda negatiivselt paljudele vitamiinidele ja toidulisanditele. See iseenesest ei tekita küll terviseprobleeme, kuid vähendab oluliselt nende preparaatide kasulikku toimet. Näiteks tekitab kofeiin suurendatud urineerimisvajadust, mis vähendab vesilahustuvate vitamiinide (B-kompleks ja D) kontsentratsiooni organismis.
Kaltsium.
    Iga tarbitud kohvitassi kohta eritub uriini ja väljaheitega 5 mg kaltsiumi. D-vitamiin mängib olulist rolli luude moodustamiseks kasutatava kaltsiumi imendumisel. Seega ei tohiks kaltsiumi ja D-vitamiini preparaate võtta koos kohviga
Magneesium.
​     Kohvi juues väheneb magneesiumi imendumine soolestikust. Kuigi kohv ei mõjuta otseselt magneesiumi taset kehas, võib magneesiumi imendumise vähenemine põhjustada magneesiumi järkjärgulist kadu, mis võib tekitada magneesiumipuuduse. Jätke kohvijoomise ja vitamiinide võtmise vahele vähemalt 15 minutit, soovitatavalt rohkemgi.