1. Lugejale

2. Tikuteooria

3. Toit ja liikumine tinnituse ravis

4. Tinnitus normaalse kuulmisega inimesel. Kas kuulmiskahjustus jääb kuulmiskontrollis märkamata?

5.. Viis viisi, kuidas ma kavatsen võita depressiooni, mis järgnes minu Meniere'i haiguse diagnoosimisele

6. Tinnituse ümberõppeteraapia või TRT

(Tinnitus retraining therapy)

       

      Annely Stroemberg, Rootsi 2023

 

      Kohtusin juhuslikult tänaval oms sõbraga. Me ei olnud näinud teineteist paar kuud ja kibelesime nüüd uudiseid vahetama. Ta tegi ettepaneku minna lähedalasuvasse kohvikusse. Nõustusin, kuigi mitte just meelsasti. Ma ei armasta kohvikuid, restorane või muid avalikke söögikohti, sest mul on Meniere`i haigus, mis võib üllatada kõige ebasobivamal hetkel. Ja mis oleks ebasobivam, kui avalik koht, kus sind on jälgimas kümned silmapaarid?

      Leidsime vaba laua ja istusime vestlema. Tema valis kohvi ja mina tee. Oleksin meelsasti võtnud samuti kohvi, kuid ma teadsin, et see ei ole minu haigusele kasuks. Palusin sõbralt vabandust ja läsin WC-sse

     Kui ma saabusin, vaatas ta mind veidi imelikult ja küsis, kas ma olen tervise juures. Ei, ma ei olnud, aga kuna minu haigus oli vaevanud mind juba neli aastat, siis olin ma sellega leppinud ja pidasin ennast vähemalt sel hetkel suhteliselt terveks. Küsisin, miks ta arvab, et mul on terviseprobleeme. „Sinu kõnnakust,” vastas ta. See üllatas mind veidi, sest enda arvates kõndisin ma normaalselt. „Sa kõnnid, nagu valiksid kohta, kuhu astuda või nagu sa ei oleks kindel, kas põrand kannab sind.” Ma ei olnud seni pannud tähele oma kõnnaku omapära. Jah, ma teadsin, et mul on probleeme sirgjoones käimisega, aga et see nii selgelt välja paistab, oli mulle üllatuseks.

       Istusime siis laua taga, rüüpasime oma jooke ja ma rääkisin talle oma haigusest. Ta teadis, et mul on mingi krooniline haigus – meil oli sellest olnud varem ka juttu, kuid mitte kuigi põhjalikult. Seekord näis asi teda huvitavat ja ta esitas palju küsimusi. Ta kuulas mind, kuid tema näost paistis välja, et nagu kõik terved inimesed, ei saa ka tema minust täielikult aru. Lõpuks ta küsis, mis tunne on haige olla. Mitte füüsiline tunne, vaid üldse.

      Jäin mõtlema. Teadsin hästi, millised on minu haiguse sümptomid. Oi, ma oleksin võinud neist rääkida paar tundi. Sellest, kuidas ma ei saanud voodis teist külge keerata, kuidas ma ei suuda otse käia, kuidas vilkuvad tuled ja vali lärm minu elu põrguks muudavad. Aga kas see oleks olnud vastus?

      Kui ma üritasin end vastamiseks koguda, heitsin pilgu enda ümber, et saada abi või juhiseid või vähemalt mõtlemisaega. Püüdsin leida õigeid sõnu. Kuidas vastata küsimusele, millele ma ise kunagi vastata ei osanud? Kuidas selgitada iga päeva igat detaili ja teha selgeks emotsioonid, mida haige inimene läbi elab. Oleksin võinud alla anda, nalja teha, nagu tavaliselt, ja teemat vahetada, kuid teadsin et kui ma ei püüa seda selgitada, siis kuidas ma võin eeldada, et ta sellest aru saab. Kui ma ei suuda seda oma sõbrale selgitada, kuidas ma saaksin oma maailma kellelegi teisele selgitada? Ma pidin vähemalt proovima.

      Sel hetkel sündis mu peas tikuteooria. Ma teadsin, et mu sõber suitsetab ja et ta kasutab tuletikke tulemasina asemel. Küsisin ta käest tikutoosi. Ta andis selle üsna üllatunud näoga. Võtsin toosist umbes pooled tikud ja andsin talle tikutoosi tagasi. Järgmiseks kogusin tikud, mis ma olin eelnevalt toosist võtnud, kokku ja ütlesin: „Siin on sulle Meniere`i haigus!”

      Ta vaatas mulle veidi segaduses otsa, nagu vaataks igaüks, kui talle tuletikud pihku antakse. Tikud krabisesid omavahel, kui ma need kokku korjasin ja talle pihku surusin.

      Selgitasin, et haige ja terve olemise erinevus seisneb selles, et tuleb teha valikuid või asjadele teadlikult mõelda, samas, kui muu maailm seda ei pea tegema. Haigetele on valikuvõimalustega elu luksus – kingitus, mida enamik terveid inimesi peab enesestmõistetavaks.

    Enamik inimesi alustab päeva piiramatute võimaluste ja energiaga, et teha kõike, mida soovivad, eriti noored. Enamasti ei pea nad oma tegude tagajärgede pärast muretsema. Nii et oma selgituseks kasutasin selle punkti näitlikuks edastamiseks tuletikke. Ma tahtsin, et tal oleks tegelikult midagi, mille ma saaksin ära võtta, sest enamik inimesi, kes haigestuvad, tunnevad kaotust endisest elust, mida nad kunagi elasid. Kui ma kontrolliksin tema tikkude kogust, siis ta teaks, mis tunne on, kui keegi või miski muu, antud juhul siis minu Meniere, kontrollib mind.

       Ta võttis põnevusega tikud. Ta ei saanud aru, mida ma teen, kuid kuna me oleme alati lõbusalt aega veetnud, arvas ta, et ma teen seegi kord mingisuguse nalja, nagu ma tavalliselt ikka olen teinud. Ta ei kujutanud ettegi, kui tõsine ma sel korral olin.

      Palusin tal tikud üle lugeda. Ta küsis, miks, ja ma selgitasin, et kui ta on terve, ootab ta, et tal on lõputu tikuvaru. Aga kui pead nüüd oma päeva planeerima, pead täpselt teadma, mitme “tikuga” alustad. See ei garanteeri, et tal need selleks päevaks kõik olemas on, kuid see aitab vähemalt teada, millise ressursiga ta alustab. Ta luges kokku 12 tikku, naeris ja ütles, et tahab rohkem. Keeldusin talle neid rohkem lubamast ja teadsin kohe, et see väike mäng toimib, kui ta näis olevat pettunud ja me polnud veel alustanudki. Olen aastaid tahtnud rohkem "tikke" ja pole veel leidnud viisi, kuidas neid rohkem saada, miks siis tema peaks seda saama? Samuti ütlesin talle, et ta peab olema alati teadlik selles, kui palju tal neid on, ja mitte loobuma neist kergekäeliselt, sest ta ei tohi kunagi unustada, et tal on Meniere`i haigus.

       Palusin tal loetleda oma päeva ülesanded, sealhulgas ka kõige lihtsamad. Ta loetles kõikvõimalikke tegevusi. Selgitasin, kuidas igaüks maksab talle ühe tiku. Kui ta hommikul esimese ülesandena kohe tööleminekuks valmistuma hakkas, katkestasin teda ja võtsin temalt ühe tiku. Ma ütlesin „ei!” Sa ei tõuse nii lihtsalt voodist. Pead silmad lahti tegema ja siis aru saama, et oled hiljaks jäämas, kui sa ei kiirusta. Sa ei maganud eelmisel ööl hästi. Sa pead voodist välja roomama ja siis pead endale midagi süüa tegema, enne kui saad midagi muud teha. Võtsin veel ühe tiku ära ja ta sai aru, et pole veel riidessegi pannud. Duši all käimine maksis talle veel ühe tiku. Varahommikused toimingud võivad tegelikult maksta rohkem kui ühe tiku, aga ma arvasin, et annan talle armu. Ma ei tahtnud teda kohe hirmutada. Riietumine oli teist tikku väärt. Peatasin ta ja lahkasin igat ülesannet, et näidata talle, kuidas iga pisiasja peale tuleb mõelda. Sa ei saa haigena lihtsalt riideid selga visata. Selgitasin, et pean vaatama, milliseid riided saan füüsiliselt selga panna. Võib-olla olen eelmisel päeval vastu uksepiita põrgates ennast ära löönud ja nüüd on mul käsivarrel sinikas (mul tulevad need kergelt), järelikult ei saa ma kanda lühikeste varrukatega pluusi, vaid pean otsima midagi muud.

     Ma arvan, et ta hakkas aru saama, sest ta ei olnud meie mängus veel teoreetiliselt isegi tööle jõudnud ja talle oli jäänud 6 tikku. Seejärel selgitasin talle, et ta peab oma ülejäänud päeva targalt valima, sest kui tema "tikud" on kadunud, on need kadunud. Vahel võid laenata homsete “tikkude” arvelt, aga mõelgu kui raske on homme vähemate “tikkudega” hakkama saada. Mul oli vaja ka selgitada, et haige inimene elab alati ähvardava mõttega, et homme võib tulla külmetushaigus või infektsioon või palju asju, mis võivad olla väga ohtlikud. Nii et sa ei taha oma “tikke” kaotada, sest sa ei tea kunagi, millal sul neid tõeliselt vaja läheb. Ma ei tahtnud teda masendada, kuid pidin olema realist ja kahjuks on halvimaks valmis olemine minu jaoks osa tõelisest päevast.

     Läbisime ülejäänud päeva ja ta sai teada, et lõunasöögi vahelejätmine maksab talle tiku, samuti bussis seismine või isegi liiga kaua arvuti taga istumine Ta oli sunnitud tegema valikuid ja mõtlema asjadele teisiti. Hüpoteetiliselt pidi ta otsustama milliseid asju ajada, et saaks sel õhtul õhtust süüa.       

       Kui me tema „mängu”päeva lõppu jõudsime, ütles ta, et on näljane. Ma tegin kokkuvõtte, et ta peab õhtust sööma, kuid tal oli ainult üks tikk alles. Kui ta toidu ise valmistaks, poleks tal piisavalt energiat sööginõude pesemiseks ja köögi koristamiseks. Kui ta läheks välja õhtusöögile, võib ta olla liiga väsinud, et turvaliselt koju sõita. Seletasin siis ka, et ma ei viitsi isegi sellesse mängu lisada, et tal oli koju jõudes iiveldus, et kokkamine ei tule vist niikuinii kõne alla. Nii otsustas ta suppi keeta, see oli kõige vähem energiat nõudev. Ütlesin siis, et kell on tema jaoks alles 19.00, tal on ees öö, aga võib-olla saaks ta ühe tikuga midagi lõbusat teha, oma korterit koristada või majapidamistöid teha, aga ta lihtsalt ei suudaks seda enam ühe tiku arvelt lõpule viia.

       Ma näen teda harva emotsionaalsena, nii et kui nägin teda mõttessevajununa teadsin, et võib-olla tegin talle seekord midagi selgeks. Ma ei tahtnud, et mu sõber muretseks, kuid samal ajal oli mul hea meel mõelda, et äkki keegi mõistab mind natuke. Tal olid pisarad silmis ja ta küsis vaikselt: „Annely, kuidas sa seda suudad? Kas sa tõesti teed seda iga päev?” Selgitasin, et mõned päevad on halvemad kui teised; mõnel päeval on mul rohkem tikke kui teistel päevadel. Kuid ma ei saa seda kunagi kaotada ja ma ei saa seda unustada, ma pean alati sellele mõtlema. Andsin talle tiku, mida olin varuks hoidnud. Ütlesin lihtsalt: „Olen ​​õppinud elama elu, lisatikk taskus, varuks. Pead olema alati valmis."

See on raske, kõige raskem asi, mida ma kunagi olen õppima pidanud, et ma pean kiirustama aeglaselt ja et ma ei saa teha kõike mida tahaksin. Ma võitlen sellega tänaseni. Ma vihkan tunnet olla kõrvalejäetud, kuid pean valima, kas jääda koju või jätta tegemata asjad, mida tahan. Tahtsin, et ta tunneks seda frustratsiooni. Tahtsin, et ta mõistaks, et kõik, mida kõik teised teevad, tuleb nende jaoks nii lihtsalt, aga minu jaoks on see sada väikest tööd ühes. Pean mõtlema ilmale, selle päeva temperatuurile ja kogu päeva plaanidele, enne kui saan mõne tegevusega alustada. Kui teised inimesed saavad lihtsalt asju teha, pean ma seda muretundega alustama ja koostama plaani, nagu oleksin sõjas. Sellises elustiilis ongi erinevus haige ja terve olemise vahel. Terve olla on ilus võime mitte mõelda ja lihtsalt teha. Ma igatsen seda vabadust. Ma igatsen seda, et ei peaks kunagi "tikke" lugema.

       Pärast seda, kui olime oma emotsioonid maha rahustanud ja sellest veidi pikemalt rääkisime, tundsin, et ta on kurb. Võib-olla sai ta lõpuks aru. Võib-olla mõistis ta, et ta ei saa kunagi tõeliselt ja ausalt öelda, et mõistab. Aga vähemalt praegu ei kurda ta nii palju, kui ma ei saa mõnel õhtul temaga välja õhtust sööma minna või kui ma ei jõua kunagi tema koju ja ta peab alati mind külastama. Kallistasin teda, kui söögikohast välja astusime. Mul oli üks viimane tikk käes ja ma ütlesin: "Ära muretse. Ma näen seda kui õnnistust. Olen olnud sunnitud mõtlema kõigele, mida teen. Kas tead, kui palju tikke inimesed iga päev raiskavad? Mul ei ole ruumi raisatud ajale ega raisatud "tikkudele" ja otsustasin veeta selle aja sinuga.”

       Sellest õhtust saati olen kasutanud tikuteooriat oma elu selgitamiseks paljudele inimestele. Nüüdsest viitavad mu pere ja sõbrad kogu aeg tikkudele. See on olnud koodsõna selle kohta, mida ma saan teha ja mida mitte. Kui inimesed mõistavad tikuteooriat, näivad nad ka mind paremini mõistvat, kuid ma arvan ka, et ehk oskavad nad nüüd väärtustada seda elu, mida nad elavad. Ma arvan, et see ei ole hea ainult Meniere`i haiguse mõistmiseks, vaid kõigile, kes hoolitsevad kroonilist haigust põdeva inimese eest. Ma annan tüki endast, selle sõna igas mõttes, kui ma midagi teen. Sellest on saanud sisemine nali. Olen kuulsaks saanud sellega, et ütlen inimestele naljaga pooleks, et nad peaksid tundma end erilisena, kui nendega aega veedan, sest ma andsin neile ühe oma “tiku”.

      Rootsi keelest tõlkinud Heinar Kudevita

 

     Heinar Kudevita

 

    Elustiili, eriti toitumise ja treeningu mõju tinniusele ei ole tavaliselt otsene, vaid mõjutab paljude tegurite kaudu. Näiteks võivad soolehaigused ja -põletikud stressireaktsiooni kaudu kaasa tuua bioelektrilise aktiivsuse suurenemise aju kuulmispiirkonnas. Ateroskleroos ehk veresoonte lupjumine võib põhjustada sisekõrva vereringehäireid, põhjustades kuulmislangust. Mõlemal juhul võib tinnituse helitunne tugevneda. Lihas-skeleti haigused ja probleemid võivad põhjustada kroonilisi pingeid ja valusid ülaselja, kaela ja pea lihaskonnas. Selle tulemusena suureneb keha bioelektriline aktiivsus, mis omakorda võib viia sama aktiivsuse suurenemiseni aju kuulmispiirkonnas. Tulemuseks on tinnituse heliaistingu tekkimine või selle tugevnemine. Sellist tinnitust nimetatakse somatosensoorseks tinnituseks.

Toitumine ja liikumine tinnituse ravis

     Puudub spetsiifiline dieet või toit, mis uuringute kohaselt aitaks otseselt tinnituse vastu. Teadaolevalt ei avalda ükski konkreetne treening tinnitust erilist mõju. Toitumise ja liikumise tähtsus põhineb keha ja vaimu heaolu üldisel edendamisel ja säilitamisel. Nii on võimalik ära hoida nii tõsiste haiguste teket kui ka muid kahjulikke mõjusid organismile ja ajule ning seeläbi ka nende võimalikku mõju tinnitusele.

Toit

     Üldises plaanis on mitmekesine toitumine heaolu seisukohalt parim. See hoolitseb nii energiatoitainete kui ka vitamiinide ja mikroelementide õige ja piisava omastamise eest, võttes arvesse individuaalseid erinevusi, nagu allergiad, vanus, sugu ja erinevad haigused. Kuna oleme üksikisikud, võite avastada, et teatud toidud või koostisosad muudavad teie tinnituse hullemaks või kergemaks. Neid mõjusid uuritakse hoolikalt ja võetakse teie dieedi koostamisel arvesse.

Harjutused

      Piisav ja mitmekülgne liikumine, mis hoolitseb lihaste, liigeste ja selgroo seisukorra eest, on keha ja vaimu heaolule mitmeti kasulik. Hea vorm ennetab ja leevendab lihasvalu, pingeid ja pingeid ning kiirendab ainevahetust. Individuaalses treeningprogrammis arvestatakse lisaks liikumisvajadusele ka inimese füüsilist olukorda ja huvi. Nii on võimalik luua teile programmi, millele on lihtne pühenduda.

Toitumise ja liikumise mõju ja eesmärk

     Eelkõige võib vereringet mõjutav dieet ennetada kohleaarset toimet tinnituse korral. Lisaks saab sisekõrva tervist hoida toiduga, mis hoiab kehas vedeliku- ja soolatasakaalu ning pidurdab oksüdatiivset stressi. Dieedi eesmärgiks on lisaks sisekõrva tervisele keha ja vaimu üldine heaolu. See avaldab mõju stressireaktsiooni ohjeldamisele ja autonoomse närvisüsteemi tasakaalustatud seisundi saavutamisele.

      Eesmärk on ennetada tinnituse süvenemist ja toetada teisi ravimeetodeid tinnitusega harjumise saavutamisel. Treening tugevdab kaela ja õlgade lihaskonda, et need taluksid rohkem erinevaid pingeid ja taastuksid sellest paremini. Sel juhul pingeseisundist tingitud närvitegevus väheneb, tänu millele ei vallandu tinnituse heliaisting. Treening põhjustab kehas endorfiinide ehk naudinguhormooni vabanemist, mis vähendab stressireaktsiooni. Eesmärk on ennetada ja vähendada lihastega seotud mõjusid. Lisaks soovitakse stressireaktsiooni ohjeldamisega kiirendada tinnitusega harjumist.

4. Tinnitus normaalse kuulmisega inimesel. Kas kuulmiskahjustus jääb kuulmiskontrollis märkamata?

 

  Krooniline tinnitus on peaaegu alati seotud kuulmiskahjustusega, mis on põhjustatud mürast, ototoksilistest ravimitest või muust traumast või vananemisega seotud kuulmislangusest. Siiski võib patsiendil olla väga tugev tinnitus, kuigi tema kuulmine on normaalne kuni 8 kHz mõlemas kõrvas mõõdetuna. Samuti on teada, et tinnitust võivad põhjustada mitmed muud põhjused. Sellest hoolimata on tõenäoline, et isegi siis on tinnituse taga kuulmisega seotud põhjus. Käesolevas artiklis süveneme teemasse 2020. aasta kirjanduse ülevaate põhjal

Kuulmisuuringuga seotud probleemid

Mõõdetud sageduste vahele jäävad muutused

   Teatavasti ei anna elementaarne kuulmisuuring ehk häälaudiomeetria patsiendi kuulmisest täit pilti. Häälaudiomeetria on aga kõige levinum uuring ja paljudel juhtudel on see piisav. See annab siiski teavet kuulmisläve, st madalaima helitugevuse kohta, mida subjekt kuuleb, ainult üksikute sageduste kohta. Sel juhul võivad nendevahelised muutused jääda märkamatuks. Näiteks hinnates tinnituse sagedust ja tehes seejärel täpsema mõõtmise sellest sagedusest kõrgemal ja madalamal, võib see paljastada varjatud kuulmislanguse. Sel juhul võib eeldada, et tinnituse taga on tõenäoliselt kuulmiskahjustus.

Kõrgete sageduste muutused

    Häälaudiomeetrias ei testita ka sagedusi üle 8 kHz, kuigi inimese kuulmisulatus ulatub kuni 20 kHz-ni. Kõne sagedusalas kuulmislanguse tuvastamiseks piisab 8 kHz, kuid see jätab üle poole kuulmisalast uurimata. Kõrgete sageduste mõõtmiseks kasutatakse kõrgsageduslikku audiomeetriat. Uuringud on näidanud, et patsientidel, kellel on tinnitus ja normaalne kuulmine heliaudiomeetrias kuni 8 kHz, on kõrgematel sagedustel olulisi muutusi. Seetõttu võivad tinnituse põhjuseks olla ka kuulmiskahjustused sagedustel üle 8 kHz. Eriti vanusega seotud kuulmislanguse korral ilmnevad muutused esimesena ja on kõige olulisemad, eriti kõrge sagedusega.

Muud kuulmisuuringutega seotud väljakutsed

     Tinnituse sageduse hindamine on aga keeruline, sest uuritav peab ise proovima hinnata, milline kuuldavatest sagedustest vastab tinnituse heli sagedusele. Keeruline on olukord ka siis, kui muutused toimuvad mitmel erineval sagedusel. Tinnitusheli ise võib segada kuuldavate sageduste tuvastamist ja mõõtmissituatsioon ise võib olla stressirohke, mistõttu võib tinnitus kõlada tugevamalt. Mõõtmisolukorda võivad segada ka keha enda helid, nagu südamelöök, hingamine ja vereringe. Seetõttu vajame viise, kuidas välistada muude häirivate tegurite mõju, et need ei moonutaks kuulmiskõverat ega viiks kuulmiskahjustuse kohta valejäreldusteni.

Vaatamata tavalisele audiogrammile võivad sisekõrvas olla "surnud tsoonid".

      Uuringud on näidanud, et sisekarva sensoorsed karvarakud võivad hävida laial alal, moodustades nn. surnud tsoonid, enne kui see tuvastatakse kuulmislangusena audiomeetrias. Vaatlus tugevdab tajumist kuulmissüsteemi paindlikkusest, st kuulmine ei sõltu ainult sensoorsete karvarakkude arvust. Uuringud on leidnud tõendeid kõnealuste kahjustuste kohta, millest järeldati, et need võivad olla tinnituse põhjuseks. Nende kahjustuste tuvastamine on aga keeruline ja väljakujunenud meetodid puuduvad. Kuigi neid võib seostada tinnitusega, on endiselt ebaselge, milline on nende tegelik roll tinnituse tekkes.

Sisekõrva sünaptopaatia: sensoorse karvraku ja kuulmisnärvi vahelise ühenduse katkemine

      Varem on arvatud, et müraga kokkupuutest tingitud ajutised kuulmiskontrollis täheldatud muutused on kahjutud ega põhjusta püsivaid kuulmismuutusi. Hiljem on leitud, et need iseparanevad muutused põhjustavad sisekõrva ja kuulmisnärvi vaheliste sünaptiliste ühenduste pöördumatut katkemist. See sündmus, mida nimetatakse kohleaarseks sünaptopaatiaks, põhjustab kuulmisnärvi kahjustusi isegi pärast pikka müraga kokkupuudet. Lisaks tugevale müraga kokkupuutele võib see juhtuda ka korduva mõõduka müraga kokkupuute korral. Sisekõrva sünaptopaatia esineb eelkõige sisemistes sensoorsetes karvarakkudes, mis aktiveeruvad kõrge või mõõduka helitasemega. Nende sünaptiliste seoste puudumine seletab osaliselt, miks häälaudiomeetria põhjal võib normaalse kuulmisega inimesel esineda mürarikkas keskkonnas tinnitust, heli ülitundlikkust ja eelkõige probleeme kõnest arusaamisega. Kuigi Brandon T. Paul läbib oma ülevaates sünaptopaatia uurimiseks kasutatud meetodid, ei ole praegu tervishoius kasutatavaid väljakujunenud teste.

      Allikas: Brandon T. Paul, PhD (2020) Tavalise audiogrammiga tinnitus Kas kuulmiskahjustus jääb tavapärasel testimisel kahe silma vahele?

      Inglise keelest tõlkinud Heinar Kudevita

5. Viis viisi, kuidas ma kavatsen võita depressiooni, mis järgnes minu Meniere'i haiguse diagnoosimisele

 

   Kui arst diagnoosis mul Meniere'i haiguse, olin ma masendunud ja langesin sügavasse depressiooni. Mul oli krooniline haigus, millele ei olnud ravi – kes ei oleks masenduses? Ainuüksi need kaks sõna, krooniline haigus, olid hirmutavad.

     Kui olete nagu mina, olete ka üks 63 protsendist Meniere'i haigusega patsientidest, kes võitlevad depressiooniga. See on tõeline võitlus ja see ei ole lihtne. Kuid kui te olete minu moodi, olete valmis selle nimel midagi ette võtma. Käes on uus aasta ja minu suurim lubadus sel aastal on võita depressioon, mis tuleneb minu Meniere’i haigusest! Keegi ütles mulle kord, et kui seate eesmärgi, ei saa te seda lihtsalt oma peas hoida – peate sellele elu andma, lahti mõtestama ja seejärel tegutsema! Nii et see siis ongi minu eesmärk, et kõik saaksid lugeda ja vajadusel eeskujuks võtta. Siin on viis asja, mida ma kavatsen sel aastal oma depressioonist üle saamiseks ette võtta (mida võite ka proovida):

1. Leidke midagi, mis teile meeldib, ja püüdke selle poole.      

     Meniere'i haigusega tegeledes on lihtne tunda, et te ei saa midagi korda saata. Peapööritushoo, aju-udu ja tinnituse vahel võib elu olla pehmelt öeldes keeruline! Alustuseks seadke paar väikest eesmärki ja seejärel alustage oma teed suuremate eesmärkideni. Kui te tegutsete millegagi, mida teile meeldib teha, leiate oma elu eesmärgi.

     Tegevusplaan: Mulle meeldib kirjutada, nii et jätkan ajaveebi pidamist ja kirjutan aastaringselt nii regulaarselt kui võimalik. Tulevikus tahaksin kirjutada raamatu (suurem eesmärk hilisemaks).

2. Muutke oma mõtteviisi Meniere'i haiguse suhtes.

     Osalen vertiigo sümptomite leevendamiseks vestibulaarses füsioteraapias. Oma kehalise aktiivsuse teemal vesteldes ütlesin füsioterapeudile, et mul on raske kaalust alla võtta, sest ainus, mida ma teha saan, on sõita statsionaarse rattaga. Ta vastas: "Miks sa seda nii ütled? Peaksid ütlema, et suudad endiselt statsionaarse rattaga treenida ja see on suurepärane saavutus, kuna ei saanud aasta tagasi üldse trenni teha!” Tal oli kindlasti õigus! Olin nii keskendunud negatiivsele, et ma ei näinud oma edusamme! Negatiivse mõtteviisi muutmine on väga oluline. Selle asemel, et keskenduda piirangutele, mida Meniere'i haigus võib kaasa tuua, keskenduge asjadele, mida saate veel teha.        

     Tegevusplaan: Iga „Ma ei saa” kohta leian vastuse „Aga ma ikka saan…”

3. Looge rutiin.

    Depressiooniga võideldes on oluline end rutiini sisse seada. Depressioon võib tuua päevi, mis sulavad kokku üheksainsaks uduseks ajajärguks ja te võite tunda end motiveerimata midagi ette võtma. Rutiini loomine hoiab teie meele keskendunud ülesannete täitmisele, selle asemel et keskenduda pidevalt oma haiguse sümptomitele ja depressioonile.                         

    Tegevusplaan: koostan kalendreid, ülesannete loendeid ja meeldetuletusi, et olla kursis oma igapäevaste rutiini ja kohustustega. Tunnen end motiveerituna, kui vaatan päevale tagasi ja näen, mida ma oma loendist täitsin. Kui ma ka kõike, mida plaanisin, ei suutnud korda saata, suutsin siiski midagi sellest teha. Hoian end hõivatud, et mul poleks aega oma sümptomitele või depressioonile mõelda.

4. Hoolitsge enda eest.

     Armastage iseennast. Treenimine, õige toitumine ja hea öine puhkus on osa Meniere'i tõve sümptomitega toimetulekust. Samuti on oluline hoolitseda oma emotsionaalse/vaimse tervise eest. Teadke, et te pole Meniere'i haiguse või depressiooni vastases võitluses üksi. Liituge tugirühmaga! Kas te ei leia seda oma piirkonnas? Algatage siis ise üks selline!

     Tegevusplaan: registreerusin just kohalikku jõusaali, et oma füüsilise tervise eest hoolitseda, ja kavatsen osaleda Vestibulaarsete häirete Ühingu (VEDA) pakutavas veebipõhises tugirühmas. Annan endast parima, et ka varem magama saada (ei mingeid videomänge öösel).

5. Ärge laske Meniere’i haigusel end käsutada.

     Te olete midagi enamat kui teie diagnoos. Olete rohkem kui teie sümptomid. Te oled oluline ja teie vajadused loevad. Meniere'i haigus oli pannud mind pöörduma vältiva elu poole – sotsiaalsete olukordade vältimine, sõprussuhete vältimine, tegevuse vältimine, mis minu arvates käivitab minu sümptomid, vältides sellega elamist tervikuna. Olen isoleerinud ennast, mis on lihtsaim viis depressiooni langemiseks. Kõigil, kes Meniere'i haigusega kokku puutuvad, on võitlusi ja tagasilööke, kuid see ei pea teid määratlema ega teid teiste seast eristama.                    

     Tegevusplaan: Pööran rohkem tähelepanu asjadele, mis mind õnnelikuks teevad – tantsin, laulan, matkan jne. Ümbritsen end inimestega, kes panevad mind õnnelikuna tundma ja naudin neid asju, mida teen. Astun oma mugavustsoonist välja ja proovin sel aastal uusi sõpru leida. Ootan põnevusega, mida minu järgmine aasta toob!

    Leidke ka teie sel aastal üles kõik õnnelikud ja sümptomitevabad päevad. Te hämmastute, kui märkate, et neid ei olegi nii vähe. Olge positiivne ja jätkake võitlust!

6. Tinnituse ümberõppeteraapia või TRT

(Tinnitus retraining therapy)

 

     Tinnituse ümberõppeteraapia ehk TRT (Tinnitus Retraining Therapy) on tinnituse ja heli ülitundlikkuse ravimeetod, mis põhineb Pavel Jastreboffi poolt 1990. aastatel välja töötatud tinnituse neurofüsioloogilisel mudelil. Ravi koosneb diagnostikast, nõustamisest ja hääleteraapiast ning selle eesmärgiks on harjumuse saavutamine. Ravi muudab oluliselt tinnitusega seotud mõtlemist ja hoiakuid. Samuti on see toonud kaasa uued võimalused tinnituse uurimisel ja uute ravimeetodite väljatöötamisel.

     TRT-ravi põhineb tinnituse neurofüsioloogilisel mudelil Tinnituse neurofüsioloogilises mudelis peetakse tinnituse põhjuseks kuulmissüsteemi suurenenud bioelektrilist aktiivsust. Arvatakse, et see tuleneb sisekõrva ebanormaalsest funktsioonist või düsfunktsioonist. See omakorda tekitab kuulmisnärvis täiendavat bioelektrilist aktiivsust, mida kuulmissüsteem ei suuda filtreerida. Pärast lõpuks kuulmiskooresse jõudmist avalduv see informatsiooni mittekandva tinnituse helina. Tekitajaks võib olla nt. müraga kokkupuutest tingitud sisekõrva kahjustus.

    Ainult mõni tinnitus põhjustab stressireaktsiooni, kuid tinnituse heli intensiivsus, sagedus või iseloom ei mõjuta selle tekkimist ega intensiivsust. Tinnitusheli ise ei mõjuta tinnitusest põhjustatud probleemi tõsidust ega sellele määratud ravi efektiivsust.

     Jastreboffi mudeli kohaselt põhinevad stressireaktsiooni tugevus ja tinnituse kahjustuse raskus tinnituse isiklikul tõlgendusel, mitte ainult selle kuulmisel. Tinnituse korral mõjutab tinnitus nii alateadlikult kui ka teadliku kuulmise kaudu limbilist süsteemi (limbiline süsteem – aju naudingukeskuste piirkonnad, kontrollib enesesäilitamise funtsioone – söömine, agressiivsus, paljunemine) ja seeläbi autonoomset närvisüsteemi. Tinnituse heli olulisust hinnatakse limbilises süsteemis, kus aktiveeritud amügdala  (amügdala - peaaju oimusagaras asetsev mandlikujuline närvirakkude kogum, mis juhib emotsioonide kulgu) mängib olulist rolli negatiivsete mõtete ja tunnete sidumisel tinnitusega. See põhineb aju plastilisusel. Plastilisus viitab aju võimele moodustada uusi närvivõrke. Uute asjade õppimine mis tahes aines põhineb sellel aju omadusel. Sel moel moodustavad tinnituses mõtted ja tunded närvivõrke, mis on sellega negatiivselt seotud. Lisaks mõjutab nende närvivõrkude arengut ja tugevnemist tinnitusest vallanduv stressireaktsioon, milles on oluline roll autonoomsesse närvisüsteemi kuuluval sümpaatilisel närvisüsteemil.

Kuidas TRT töötab?

     TRT-ravi eesmärk on saavutada harjumine, kasutades aju plastilisust. Ravi ei ole mõeldud mõjutama tinnituse heli ennast, selle intensiivsust, sagedust ega olemust. Selle asemel on eesmärk muuta tinnitusega seotud negatiivsetest mõtetest ja tunnetest koosnevaid närvivõrke ning vähendada tinnituse teadlikku tajumist. Selle eesmärk on mõjutada nii reaktsiooni tinnitusele kui ka selle teadvustamist. Sel juhul ei põhjusta tinnitus enam negatiivset emotsionaalset reaktsiooni ega seostu negatiivsete mõtetega, mistõttu see ei vallanda ega tugevda stressireaktsiooni.

     Teabe ja nõustamise eesmärk on mõjutada tinnituse reaktsiooni. See vähendab ja muudab tinnitusega seotud kuulmissüsteemi ja limbilise süsteemi vahelist koostoimet. See mõjutab heli tähenduse hindamist limbilises süsteemis nii, et mandelkeha ei aktiveeruks ja seega isegi aitab kaasa negatiivsete mõtete ja tunnete sidumisele tinnituse heliga. Sel viisil ei saaks tinnitusega negatiivselt ühendatud närvivõrgud täiendavat tugevdust. Info abil on eesmärgiks ka tinnitusega seotud mõtteid neutraalselt tugevdada. Selle eesmärk on nõrgendada tinnitusega seotud negatiivseid närvivõrke ning luua ja tugevdada tinnitusega seotud neutraalseid närvivõrke.

    Individuaalselt koostatud heliteraapia abil soovitakse mõjutada tinnituse heli alateadlikku toimet limbilises süsteemis. Hääleteraapias segatakse tinnituse heli kuulatava heliga ja seeläbi väheneb kontrast tinnituse heli ja vaikuse vahel. Nii välditakse tinnitushelist põhjustatud limbilise süsteemi aktiveerumist. Samal ajal saab tähelepanu tinnituse heli kuulmiselt ja kuulamiselt kõrvale juhtida. Kui tinnitust ei kuulda teadlikult, ei tugevda see negatiivset seost kuulmissüsteemi ja limbilise süsteemi vahel. Heliteraapia toetab ka aju plastilisust ja suurendab seeläbi nõustamise mõju närvivõrkude muutumisel. Eelkõige tasakaalustab nõrgalt kuuldavate sageduste tugevdamine kuulmislanguse korral kuulmisnärvi normaalset bioelektrilist aktiivsust ja vähendab sisemist aktiivsust.

Kuidas TRT-ravi rakendatakse?

   TRT-ravi koosneb diagnoosimisest, nõustamisest ja hääleteraapiast. Diagnoosimisel kasutatakse kuulmisteste, et selgitada välja võimalik kuulmislangus, heli ülitundlikkus ja sihiks on leida tinnituse sagedus. Küsitluse abil selgitatakse välja tinnituse tekitatud kahju määr ja mis on selle taga. Lisaks on välistatud muud võimalikud füsioloogilised tegurid, mis võivad tinnitust või kuulmislangust mõjutada. Nende hulka kuuluvad nt. lihaste jäikus, kõrvapõletik, otoskleroos.

    Teave ja nõu antakse kohe pärast diagnoosi. Lisaks koostatakse plaan teraapiakülastuste vajaduse ja arvu osas. Teraapiakülastuste eesmärk on vabaneda ebareaalsetest tõekspidamistest ning tinnitusega seotud valest või moonutatud informatsioonist ja arusaamadest. Samas on eesmärk leida individuaalsete vahenditega uusi mõtteid, mis on tinnitusega neutraalselt seotud. Neid tugevdab nõustamine ja arutelu igal teraapiavisiidil, samuti individuaalselt koostatud ülesanded.          

      Heliteraapia koostatakse kuulmistestide põhjal. Kui tegemist on kuulmislangusega, selgitatakse välja kuuldeaparaadi vajadus ja kasu nii kuulmise parandamiseks kui ka tinnituse heliteraapia rakendamiseks. Muudel juhtudel hinnatakse heliteraapia jaoks kõrvaklappide või muu heliallika kasutamist. Hääleteraapias kuulatavate helide valikut mõjutavad individuaalsed eelistused ja kuulmistestides täheldatud erinevate helide taluvus. Samal ajal on määratletud teatud sageduste võimalik võimendamine või vähendamine. Heliteraapiat tehakse iseseisvalt ning selle maht ja kestus määratakse individuaalselt.

    Lisaks TRT-ravile võib ravile vastavalt vajadusele lisada ka muid ravimeetmeid või harjutusi.